Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselinile meeldis Aaviksoo küsimuse juures hoopis selline asi, et ühe vastanud õpilase sõnul saavad ta mõlemad vanemad rohkem palka kui õpetajad, kuid üks neist töötab 300 ja teine 500 kilomeetri kaugusel ning tema sõnul ei ole see üldsegi lõbus. "Jutu mõte oli, et peale palga on veel palju muud, mis inimese õnnelikuks teeb," lausus Oselin. Kas need kaugused tähendavad töötamist Soomes või mujal välismaal, ei osanud ta öelda.

Ent eile ei räägitud Aaviksooga sugugi vaid palgast, vaid ka õpetaja väärikusest, mida on kahandanud õpilaste arvamus, et neil õigused on, kohustused aga ei tule meelde. Oselini sõnul oleks ka õpetajate väärikuse tõusust abi, aga seda ei saavuta vaid palgaga, kuigi ta ei osanud ka pakkuda, mis võiks olla see palgaväline imevits.

Kuna Järvamaa Kutsehariduskeskus on kutsekool ja nemad mingi juriidilise viguri tõttu õpetajate streigi sisse ei mahtunud, siis seal ei streigitud. Oselin arvas aga, et õpetajate streik võis saavutada isegi osaliselt vastupidise tulemuse soovitule, sest sellega anti haridusministeeriumile kätte trump, sest nüüd saab ministeerium siduda õpetajate palgatõusu koolireformiga. Ebakindlus töökohta tuleviku pärast on aga paljude üldhariduskoolide õpetajate jaoks oluline murekoht, arvas Oselin.

Tema koolis saavad õpetajad enam-vähem keskmist õpetaja palka. Kutsehariduses on õpetaja probleemiks pigem, et juba aastaid ei tea kool, kui palju on järgmisel aastal õpilasi. Seetõttu ei teata ka, kui suured on järgmisel aastal koormused ja sellest tulenevalt ka palgad.

"Teine erisus võrreldes gümnaasiumiga on, et kuna me peame õpetama töömaailma asju ja kuna tahame õpetada võimalikult hästi, siis tuleb teatud ainete õpetamiseks palgata tegevspetsialiste. See tähendab, et kui meil saab tulla sepp nädalaks ajaks hobuse rautamist õpetama, siis me peame teda selle nädala kasutama, mis tähendab, et meie õpetajate koormus on ebaühtlane. Mõnel nädalal on 30 tundi, mõnel aga kümme," lausus Oselin.

Palganumber polegi tema sõnul kutsekooli õpetaja suurim mure. "Pigem on probleemiks, et järgmise aasta palganumbrit ei tea keegi, see sõltub sellest, kui palju tuleb meile kooli õpilasi ja teiseks tuleb selle palga eest mõnikord hästi kõvasti rabada, aga teinekord on aega suvilat ka remontida," lausus Oselin.

Kui palju tema kooli õpetajad siis võrreldes oma naabritega teenivad, ei osanud ta öelda. Küll oli tal meeles taasiseseisvumise algusaeg, kui ta elas ise väikeses külakohas, kus kolhoos oli lagunenud ja kellelgi polnud tööd. "Siis üks mu kolleeg ütles küll, et ta ei julge poodi minna, inimesed vaatavad, mida ta kokku ostab, sest inimestel oli tollal võimalik palju vähem osta," lausus Oselin.