Demokraatia lõbumajanduse ees võimetu
Niisiis oleks kasulik enne järjekordsesse võitlusse tormamist uurida, miks on prostitutsiooniga võideldud ja miks ei ole sellest midagi välja tulnud.
Sootak nendib, et prostitutsiooni kriminaliseerimine toob automaatselt kaasa lõbumajanduse siirdumise põranda alla. Siis tähendab prostitutsiooniga võitlemine juba ka elamute ja korterite puistamist.
Sootaki meelest aga ei tee prostitutsiooni kriminaliseerimise pooldajad vahet prostitutsioonil endal ja sellega võitlemise vahenditel. „Keha müümise vastu tuuakse enamasti emotsionaalseid ja maailmavatelisi argumente, ka kriminoloogilisi (seos organiseeritud kuritegevusega jms),” kirjutab ta. „Demokraatlik karistusõigus aga ei võitle juba aastakümneid emotsionaalsete väärtuste ja ühiskonna kõlbelise puhtuse eest. Kas siis kõlbeline puhtus ja seksuaalne karskus ei olegi enam kaitsmist väärt? Võib küll olla, aga seda ei pea tegema riik oma kõige rangema vahendi, karistusõigusega.” Üks võimalus eristada kombeid õpetavat ning õigushüvede kaitsest tulenevaid piire jälgivat demokraatlikku karistusõigust on kontrollida, kui palju karistusõigus või siis laiemalt riik kaitseb inimest tema enda eest. „Esimeses teab riik inimesest endast paremini, mis on talle hea ja mis mitte, teises jätab riik inimesele valikuvabaduse oma maailmavaadet ja elulaadi ise määrata.”
Inimene muutub kiuslikuks ja põikpäiseks siis, kui talle hakatakse õpetama seda, mida ta ise enda meelest paremini teab. Selline inimene hakkab suhtuma umbusklikult riigi karistuspoliitikasse üldse, kuigi ta võib eitavalt suhtuda ka prostitutsiooni.
Inimene on rahul siis , kui tal lastakse ise otsustada, mis on kõlbeline ja mis mitte. „Selline inimene ei peagi end painutama riikliku karistusõigusliku sunni alla,” kirjutab Sootek. „Ta põhimõtteliselt ei käi bordellides ja suhtub eitavalt prostitutsiooni, kuid talub selle olemasolu.”