"Põllumehed ei taha mitte midagi muud kui ausat mängu," ütles Gräzin, ja lisas, et olukorras, kus kogu Euroopa räägib solidaarsusest Kreekaga, pagulastega, Süüriaga, ollakse solidaarsed kõigiga peale oma riigi põllumeeste.

"Meil ei ole Euroopa Liidu ees ainult kohustused, meil on ka õigused. Ja meie kõige suurem õigus on ausus Eestile otsustavas sektoris: põllumajanduses."

"Me oleme niivõrd võimsad ja toodame niivõrd hästi. Kusjuures piim on üks nendest kohtadest, kus me oleme lubaduse täitnud: me oleme Euroopa esimeste viie hulgas, kuhu me pidime jõudma: piimamehed ja meie lehmad on nii kaugele jõudnud. Nüüd siis selgub, et meil ei ole seda kuskile müüa. Meil on hind nii madal, et ta ei kata isegi tootmiskulusid," kirjeldas Gräzin.

Teiseks murekohaks on Aafrika seakatku tagajärjed. "Siin me peame tunnistama, et riigil on vead sees olnud. Kas või selle pärast, et seakatku halvad märgid olid neli-viis aastat tagasi ja eeskätt keskkonnaorganid ja jahiorganid ei reageerinud sellele üldse. See on, millega maaelukomisjon hakkab lõpuks tegelema. Tulevad lõpuks need abinõud, mis oleks pidanud juba palju varem aset leidma. Mets tuleb metssigadest lihtsalt puhtaks lasta. Ja siis on võimalik hakata lootma, et tekib kunagi uus kodusigade populatsioon aastate pärast."

Mis on lahendused?

- eraldada 18 miljonit eurot põllumeestele üleminekutoetust;

- erakorraline (kriisiabi) 2,5 miljonit;

- riik võiks aidata piima turundada. "Nagu tänu Anne Sullingule õnnestus müüa piimapulbrit ja vadakut Jaapanisse. Aasia turg on veel vallutamata."

Mida arvab Gräzin aga Euroopa Liidu abist ja kas see kompenseerib seda, mida Eesti "solidaarsuse" nime all Euroopa Liidule vastu peab andma? Miks võrdleb Gräzin Euroopa Liitu kolhoosiga?

Vaata lähemalt videost!