DELFI PETERBURIS: Valimisjaoskonna kõrval on traditsiooniliselt puhvet

Külastasin valimisjaoskonda mis asus Krasnoarmeiskaja tänaval asuvas arhitektuuri-ja tehnika ülikoolis. Muidugi kuulasid tähelepanelikud tädikesed mind kohe alguses üle ja suur, ütleks, et ülisuur kasu oli taas Delfi blanketile tehtud venekeelsest kirjast, mis kinnitas uhkelt kes ma olen, mida teen, keda esindan.

Igal juhul sain loa mõned minutid pildistada. "Inimesi mitte väga äratuntavalt," palus jaoskonna juhataja, noor kena naine. "Meie piirkonnas on 2850 valijat ja põhiline mass saabub kusagil 15-17 vahel."

Politsei, keda siinses kohas oli juba tuntavalt rohkem näha, võttis mu valvsa pilgu alla. Tegin pilte. "Ega te meid ometi pildile ei pannud," muretses korraga vaatleja laua taga istuv vanatädi. Ei, milleks, tahate? Ah pole tarvis, me oleme vaatlejad, terve päev istume siin ja vaatleme, et kõik oleks korrekte, et keegi ei läheks kabiini kahekesi, ei teeks muud pättust. Kus te pärit olete, uurivad vaatlejad. Saanud vastuse, et Eestist, noogutatakse tunnustavalt pead. Teil on ju kõik digitaalne, näete me aga ei usalda veel oma internetti ja seepärast ongi kogu hääletamine seekord paberil. "Igasugusi asju saab seal internetis teha", räägivad vanatädid mulle. Näitan neile oma Id-kaarti, selle peale ohhetavad, "vaata Maša, selline on meie tulevik vist 10-aasta pärast, mitte enne", naeravad memmed reas.

Plõksutan veel mõned pildid ja lähen teen puhvetis ühe kohvi. Kohvi, Nescafe 3in1 tuutu, maksab 10 rubla, imemaitsev keelt kõhukoopasse viiv õuna-kirsi kook (sellise suurusega tükki nimetatakse meil Eestis vähemalt pooleks tordiks, aga siin on nad suurte koogitükkidena laual) maksab 20 rubla.
Taustal mängin hispaania kitarrimuusika, politseinikud joovad mu kõrval kohvi ja vaatavad kahtlustavalt mu suurt fotokotti. Tõmban kohvi ja koogi hinge ning kaon. Maja ees, kus suitsetamist keelav silt, teevad kaks tüsedamat naispolitsienikku suitsu, rahvas aga voorib majast sisse-ja välja.