"Tallinnas sai lumesadu otsa, kui alustasin sõitu Piiteri suunas. Kell 18.30 olin Eesti-Vene piiril, kus Eesti poole peal tuli piirivalvur bussi ja korjas kokku meie passid. Läks 20 minutit ja juba veeresime õhtuhämaras Vene piiripunkti.

Bussijuht andis teada, et mobiilide kasutamine on nüüd keelatud ja vastavalt piirivalve korraldusele tuleb väljuda.

Sattusin olema esimene, kes piiripunktis piirivalvurile passi ulatas. Värskelt meeles ERRi kolleegi Igor Taro lugu, vaatasin kerge südamevärinaga, kuidas puhmaskulmudega praporštšik mu punaste kaantega passi uurib. "See on teil esimene kord selle viisaga Venemaale minek?" uurib mees minu käest. Vastan jaatavalt ja samal ajal lööb mees eeltäidetud migratsioonilehele templid. Ilma pikema jututa kõlab: "Järgmine!".

Piiriületus läks ladusalt

Olengi Venemaal. Seisan rohekas-sinises piiripunktis ja vaatan, kuidas soojalt riietatud väike koer mu kotti nuusib. Kontroll. Ei midagi kahtlast. Fotokott ei üllata koerakest millegagi.

Ootan koos teiste omasugustega luba bussi istuda. Saan tuttavaks bussis minu taga istunud keskealise paarikesega. Selgub, et piiterlased Julia ja Sergei käisid Tallinnas ostureisil. Hommikul bussiga Tallinnas, kiire ring Sikupilli Prismas ja siis pärastlõunasega tagasi.

Uurin, mida siis osteti. Kodutarbeid, mõned potid, veidi magusat, õlu on teil väga hea, kiidab mees. Naine aga kurdab, et aega jäi väheseks tema esimese korra kohta Tallinnas tulla.

Kui kuulevad, et olen ajakirjanik Eestist, on nad siiralt üllatunud. "Alles eile kuulsime kusagilt, et ühe teie ajakirjanikuga oli mingi probleem, aga loodetavasti see lahenes. Kindlasti mingi eksimus või arusaamatus."

Kinnitan neile, et kõik on korras. Meil ei ole mingeid probleeme, saate kenasti oma tööd teha ja teile kindlasti meeldib, kinnitavad nad mulle kui ühest suust. Pakuvad siis ootamatult, et mul pole mõtet Peterburis taksot öisel ajal otsida, viivad mu ise hotelli ära, kuigi elavad kusagil teises suunas, aga minu viskamine bussijaamast ca 5 km kaugusele hotelli ei ole mingi mure.

Loksume piiripunktist minema. Teed muutuvad auklikeks, väikesed külad-linnakesed mööduvad lumesajus bussiakende tagant. Lumesadu tiheneb. Bussijuht räägib mobiiliga kellegagi kirglikult. Möödume kraavi sõitnud traktorist, mille ümber kolm siniste vilkuritega vana head Uazikut. Mehed seisavad ja kimuvad suitsu ümber teelt kaldunud raudhobuse.

"Keda muud meil valida on peale Putini?"

Peterburi tervitab mind jätkuvalt lörtsisajuga. Buss peatub Balti jaamas (Baltiiskoje vaksal) kell 23.30 (Eesti aja järgi 21.30). Sõbralik paarike korjab mind autosse. "Lähete pühapäeval valima kah?" "Ikka, keda meil muud valida on peale Putini? Vaadake neid teisi kandidaate, Žirinovski see ei kannata üldse mingit kriitikat, Zjuganov - no ei, Prohhorov - mis mees see on, kes tahab meile kehtestada 12-tunnise tööpäeva. Medvedevis oleme üldiselt kõik pettunud."

Palju Peterburis inimesi elab, uurin neilt. Mingi viie miljoni ringis vastavad mõlemad, kuulnud, et Eestis on meid ca 1,5 miljonit naeravad mõlemad siiralt. "Päriselt või?"

Päris täpselt välja uurida, mis selle Medvedevi pettumuse põhjus on, ei õnnestugi uurida, sest saabumegi hotelli juurde. "Ära unusta, õhtul peaks kusagil telekanalis täna näitama saadet Putini päevast. Üks ajakirjanik oli temaga terve päeva veetnud ja nüüd tuleb saade, vaata kindlasti!" hüüab Julia mulle lahkudes järele. "Aga järgmine kord läheme Eestisse autoga," naeravad nad veel. Veidi porine Nissani džiip kaob hämarusse.

Hotelli vastuvõtus saan jutule hotellitöötajaga, kes kuuldes, et olen Eesti ajakirjanik, ütleb, et inimesed on valimiste ajal ettevaatlikumad ja rohkem valvsamad. Näitab mulle linna kaardil ette kohaliku suurima valimisjaoskonna ja soovitab sinna vaatama minna.

Hotellis aga keeb elu. Baaris mürtsub muusika, rahvas kärab, veidi ülevärvitud ja üsnagi väljakutsuvalt riietatud ja miskipärast üksikud naisterahvad ootavad baarileti ääres kedagi ja kampsuneid kandvad, soomlaste moodi mehed, passivad klaasistunud pilke üle õlleklaaside loopides seda elumöllu, mis avaneb. Lähen ära magama.