70aastane pensionär Vladimir ütles, et on käinud Tallinnas ja Tapal, sest ta oli 1960ndatel aastatel Eestis olnud väeosades. Tollal meeldis talle seal väga, loodus oli imekena, inimesed olid head.
"Eestist on jäänud vanadest nõukogude aegadest hulk väga meeldivaid mälestusi," rääkis 62aastane pensionär Ljudmilla. Eestis ja kogu Baltikumis käis ta korduvalt ja kunagi ei tekkinud mingeid probleeme. Praegusest Eestist teab ta oluliselt vähem, peale selle, et Peterburi, Tallinna ja Helsingi vahel sõidab laev.
53aastane energeetik Igor ütles, et Eesti on suurepärane, huvitav riik. Ta on seal paar-kolm korda käinud ja tal on seal sõbrad, venelased, kes elavad ja töötavad seal.
Ta sõbrad küll kurdavad talle, et on raskuseid, et venekeelsetel spetsialistidel on eestlastega võrreldes raskem, aga kui kvalifikatsioon on piisavalt hea, siis erilisi probleeme ei teki. Nad peavad ennast siiski eestivenelasteks ja ei kaalu võimalusi oma staatust muuta.
24aastane ökonomist Anastassia ütles, et Eesti on sõbralik naaberriik. Kuigi räägitakse, et Balti riikides ei armastata venelasi, siis Anastassia ütles, et on korduvalt Balti riikides ja Eestis käinud ja vastuvõtt on olnud sõbralik. Küll on Balti riikide suhtes väga ettevaatlikult meelestatud tema vanemate põlvkond.
45aastane Ermitaaži töötaja Ivan ütles, et talle meeldib Tallinn väga juba nõukogude ajast. Samuti meeldis talle Ivangorodist üle Narva jõe silla Narvas käia. Peale Nõukogude Liidu lagunemist pole ta Eestis käinud, sest sama raha eest pidas ta mõistlikuks käia kaugemal - Saksamaal, Soomes, Rootsis. Kuigi põhimõtteliselt polnud tal midagi selle vastu, et Eestit uuesti külastada.
29aastane insener Vjatšeslav ütles, et elas Eestis Paldiskis kuni kümneaastaseks saamiseni. Hea meelega läheks ta tagasi ja elaks uuesti Eestis. Lahkuma pidi ta seetõttu, et ta isa oli sõjaväelane, kes pidi Eestist lahkuma ja talle anti Peterburis korter.
Kuidas on elu Venemaal?
Ljudmilla ütles, et tema pole sanktsioonide ja rubla languse mõju tundnud, kui jätta välja see, et vaenulikkuse õhkkonnas on ebameeldiv elada.
Ivan ütles, et sanktsioonid ei mõjuta teda praegu kuidagi. Küll paneb teda muretsema rubla kurss, aga ei miski enam. Mõju pole rubla kursi langusel seni aga olnud, kuigi tema isiklike rahaasjade planeerimiseks oleks kasulik teada, mis suunas rubla kurss liigub.
Energeetik Igor aga tunnistas, et on selle aasta sündmuste tõttu piiranud oma unistusi ja ootusi elule. Lisaks on ta mõistnud, et tema üldsegi mitte väga suured säästud on kaotanud väärtust ja ta saab endale edaspidi vähem lubada.
Vjatšeslavi sõnul on sanktsioonide mõju psühholoogiline, sest rahvas on väga mures. Massid on paanikas, poodidest ostetakse kaupa kokku, nagu homset poleks. Inimesed kardavad, et rubla väärtus langeb oluliselt ja kulutavad oma säästud seetõttu tehnika ostmiseks.
Kardetakse, et välismaisele tehnikale kehtestatakse mingid keelud, et seda ei tooda enam üldse sisse ja seetõttu ostetakse tehnikat kokku. Poodides on tohutud järjekorrad, internetist ostetakse palju kaupa kokku.
Ta ise üritas ka endale telerit osta, aga see ei õnnestunud, sest varudes polnud enam ühtegi sellist telerit, mida ta soovis, kuigi internetist näidati, et telerid on olemas.
Pensionär Vladimir suhtus aga sanktsioonidesse ükskõikselt. "Me ei meeldi kellelegi. No mis siis ikka. Mis raskuseid saab olla tavalisel inimesel? Ei mingeid. Peale ühe - toidukauba hinnad kallinesid väheke," arvas Vladimir.
Anastassia rääkis, et septembris planeerisid nad reisi Tallinnasse ja panid 2. jaanuariks hotellis koha kinni. Nüüd on hirmus, sest kõik sõbrad küsivad, ega nad ei ole reisiplaanidest loobunud, aga kõik on juba ära makstud.
"Tegelikult on hirmus," rääkis Anastassia, sest rubla languse tõttu on kõik hinnad järsku kaks korda kallimad.
