"Hommik algas minu jaoks 11.10, kui Tarand pidi end riigikogusse teele asutama. Aga mehest polnud ei kippu ega kõppu. Selgub (tema enda väitel), et Riisalul "ei pidanud närv vastu" ja ta kutsus kandidaadi juba varem riigikogu hoonesse ning sealt ma lõpuks Tarandi tabasingi.

Esimene pool päeva möödus fraktsioone külastades või koridorides inimestele kätt pihku surudes ja vesteldes.

Kella 12 ajal suundus Tarand välja piketeerijad vaatama. Nood olid algul pisut skeptilised Tarandi suhtes, kostitasid teda sõnadega: "Hoia eemale, see on meie ettevõtmine!"

Aga leebusid peagi. Ka Indrek meelitas neid sõnadega: "Pean kõikidest kodanikest lugu, kes julgevad oma arvamust avaldada."

Seejärel võttis mapi vahelt oma teesid ja kleepis riigikogu välisukse külge. Peaaegu nagu "ketser" Martin Luther. Ning seltskonnaga liitus üks pikajuukseline Tarandi tugiisik, kes liikus ülejäänud aja kaasa ja ka lahkus koos Tarandiga.

Ühel hetkel kohtuti ka sõbra Juku-Kallega, kellega suunduti kohvikusse ja aeg-ajalt suitsuruumi. Seda viimast külastati regulaarselt, käepärast pakk punast Marlborot.

Kell kukkus ja istung algas. Tarand läks istungisaali, allkorruse uksest, läks joonelt Ilvese juurde. Sealt muidugi paluti üles rõdule minna.

Edasi leidis aset hääletamine ja häälte lugemine. Loetelu 68. numbril (Ilvese vajalik häälte arv) tõusis Tarand ja aplodeeris.

Edasi jällegi intervjuud, meedia, üldine möll. Ilvese saalist lahkudes silkas Tarand siiski üliosavalt läbi meedia esindajate teda õnnitlema.

See võttis vaid viivu. President lahkus väga kiiresti.

Ning lõpuks kodutee, üks sigarett ja väike vestlus turistidega."