"Ärkan laupäevasesse Beirutisse aknast kostva mobiilihelina peale. Kunagine hitt "Lambada" kõlab siin igal hommikul, üks taksojuht lihtsalt on niivõrd vana mees, et tal kuulmine pole enam esimeses nooruses. Võtab ikka ohkama küll, kui arvestada, et muretu "Lambada" kõlab siinses kohati sürreaalsusse kippuvas maailmanurgas niivõrd energiliselt.

Kodumaalt uuritakse mingil hetkel, et kas teil seal midagi ekstreemset ka juhtus.
Meenutan, et viimastel päevadel on kohalik leht kirjutanud, et päikese UV-tase on faktoriga 10 ja et liiklus on siin selline, et sul peab olema silm, mis näeb 360 kraadi su ümber toimuvat.
Ekstreemsust, ehk midagi sellist, mida nagu kaugel Eestis inimesed siit oodata võiks meie igal juhul oma veidi vähem kui nädalase reisi jooksul ei kohanud.

Kohtasime tõelist südamest tulevat abivalmidust, kaasamõtlemist, kui sulle taksojuht hotelli ees oma kõnekaardi toob, et sa kasuta seda, lae vaid raha peale või kui üks siinse riigi kuulsaim ja hinnatuim ajakirjanik sind siiralt aitab, siis ei saagi seda muud moodi nimetada kui abivalmiduseks ja soojuseks. Muidugi saime siinoldud ajal rohkem teadlikumaks kohalikest kommetest, erinevatest käitumistavadest ja saime teada mida tähendab Liibanoni "Ei".

Nagu igal pool maailmas, on ka siin riigis oma negatiivsed küljed ja seda saime kuulda-näha-tunda kui meie inimesed rööviti, siinsamas riigis on viimase paarikümne aastaga tapetud kümneid riigitegelasid, plahvatanud autopommid, röövitud on inimesi ja ka isegi praegu olen kindel selles, haub keegi kusagil siin oma kurjasid plaane.

Sellest kõigest tulenevalt aga ei saa mitte keegi aga väita, et terve riik on täis kaabakaid, sest kaabakaid ja halba soovijaid on igas riigis, ka meie armsas pisikeses Eestis.

Norrakas matkas Bekaa orus jalgsi

Tänane kohtumine Norrast pärit vabakutselise fotoajakirjaniku Matias Nordahliga tõestas, et tahtmise, pealehakkamise ja eelkõige naeratusega leiad sa sõpru igast maailma nurgast.
Ka selle kokkuvõtte kirjutamise aegu helistab mulle ajakirjanikust dokumentalist Riad ja kinnitab, et teeb kõik endast sõltuva, et saaksime lubatud foto Wael Abbasist, tema sõnul saame me selle hilja õhtul meiliga. Elame-näeme.

Kell 10.40 oleme Ilmariga Beiruti südalinnas, kus mööda teed jalutab meie suunas reisisell Matias. Mees on habetunud, esimese asjana märkan südamlikku naeratust. Käepigistus on tugev ja konkreetne.

Teen pildid reisimehest, kes nagu selgub, on ka vabakutseline fotoajakirjanik. Ohoo, muigan omasoodu, selline ongi siis päris ehtne fotoajakirjanik. Olen eelnevalt kuulnud sellistest, aga minu silm pole veel selliseid ise näinud.

Habetunud Matias räägib elavalt sellest, kuidas nad sõbraga mööda Bekaa orgu erinevaid külasid läbisid. “Ohtlik? Mis mõttes? Ühes külas räägivad inimesed, et ärge jumala eest sinna teise külla minge — väga ohtlik. Paraku aga tee viib sellest külast läbi ja ka seal elavad inimesed.
Nemad jälle uurivad, kas tulite seal külast jah, kuidas te sinna sattusite, sest seal on ju üliohtlik,” irvitab Matias. “Saagu vahelduseks omavahel kokku ja leppigu siis kindel jutt kokku.“ 

“Hezbollah piiras meid iga viieteist minuti järel sisse. Olgu siis sul kaamera kotis või väljas. Tuli sellega leppida, midagi hullu ei juhtunud,” kinnitas Mattias. 

Uurin, kus nad elasid oma matka ajal. “Tead ju, et siinses piirkonnas on palju pooleliolevaid villasid,” räägib Matias, et neid sai magamiseks kasutatud ja sageli kutsusid külainimesed meid ise nende juurde. “Jõime teed, sõime ja magasime ööune nende juures. Tõeliselt sõbralikud ja soojad inimesed.”

Inimestega saab tuttavaks vaid kohale minnes

“Kuidas sa muidu inimestega teises maailmanurgas tuttavaks saad, kui sa kohale ei lähe ja jalgsimatkamine on minu meelest parim viis kohalikku elu tunnetada ja näha,” on mees kindel.
Jalgrattureid ta praktiliselt oma matka ajal ei näinudki. “Praegu on Oslos isegi ohtlikum kui siin Beirutis,” on Matias veendunud. “Ma elasin paari kvartali kaugusel seal Oslos ja ei taha mõeldagi, mis seal praegu toimub.”

“Mis peamine,” rõhutab Matias, “naeratusega saad sa siin maailmas lahti kõik uksed ja südamed. Ise pead olema normaalne inimene, käituma kohalike kommete järgi, suhtlema positiivselt ja lahtise südamega. Nii lihtne see kõik on.”

“Eks igaüks peab oma sisetunde järgi talitama, kas minna riiklikult ohtlikuks kuulutatud piirkonda või mitte. Meie oma matkal hirmu ei tundnud ja midagi ohtlikku ka polnud. Rääkisime kõikidega keda nägime, suhtlemine ongi peamine. Suhtled sõbralikult ja sind aidatakse.”

Matias Nordahl on teinud oma rännakust ka dokumentaalfilmi, mille veebilehekülg asub SIIN.