DELFI LIIBANONIS: Eesti jalgratturite kummardus tõi Prantsuse saatkonna naistele pisarad silma
Neli kuud tagasi siit lahkudes ei uskunud ma eriti, et niipea siin maal jälle samas hotellis kohvi joon.
Kui seda kirjatükki kokku panen, on kell 19.34 ja oleme just tagasi jõudnud nii öelda linnatuurilt, mis kõlab küll tagasihoidlikult, aga sisuliselt järele mõtlema hakates on omamoodi kulla väärtusega. Sisult kui vormilt neli täiesti erinevat kohtumist heidavad valgust eestlaste meeli ärevil hoidnud sündmustele siinsamas Liibanonis.
Kell 10 viib autojuht Ahmed meid neljatärni hotelli De Ville, kus fuajees saame kokku veidi väsinud silmadega, kuid rõõmsalt suhtleva Eesti mehe Daniel Schaeriga. Afganistani-Iraagi kogemusega sõbralik ja rahulik mees räägib meelsasti oma elamisest-olemisest Liibanonis, sellest, kuidas ta Brüsselis Liibanoni restoranis süües esimest korda kuulis, et nüüd tuleb minna Liibanoni, kus seitse eestlast kaduma jäid.
Eks temalgi oli neid tõuse ja mõõnasid, tunnistab ta, aga peamine on, et eestlased on käes ja turvaliselt kodus. Kui jutt läheb uurimismeetoditele, hakkab Daniel sõnu valima ja mõtleb hoolikalt iga lause üle järele. See on aga täiesti arusaadav, sest kes ikka nii väga oma töömeetodeid ja saladusi reeta sooviks.
Nelikümmend minutit Danieliga mööduvad linnulennul ja juba ta kaobki tumedasse ülikonda rõivastatuna kuuma Beiruti tänavatele. Läheb veel viimast päeva siin tööle, et siis juba homme (neljapäeva) hommikul Eestis jalg maha saada.
Mässame koos Päevalehe Ilmariga olematu interneti kallal, et ära saata esimesed muljed ja pildid. Internet tuleb ja läheb nagu Kopli tramm. Ei ta hoiata ette, kui ära kaob, ja nii ongi, et keset piltide laadimist katkeb ühendus.
Abivalmis hotellitöötaja jookseb murelikult telefonis midagi rääkides kusagile tagaruumidesse. Aeg tiksub, telefonisse potsatavad sõnumid kodumaalt: millal pildid, millal lugu. Vannume netti, kui see siis lõpuks arvutisse tekib. Aeg samal ajal liigub oma halastamatut rada mööda.
Kell on 12.45, kui saan ühenduse Eestit kuu aega tagasi külastanud Al Jadeed TV produtsent Riadiga. Mees on alles kodus, aga liikuvat kohe töö juurde. Kimame siis mööda Beiruti kitsaid tänavaid nimetatud telekanali suunas.
Liiklus muide on esmapilgul tõesti hull siin, signaalitamine, foore ei vaata keegi, aga samas... keegi ei karju kellegi peale, keegi ei kaota närvi selles kaoses. Justkui kontrollitud kaos. Ahmed ka vaikselt ümiseb oma viisijuppi, kui telekanali ette vurame.
Riad on kuu ajaga habeme ette kasvatanud, aga sama rõõmus nagu siis, kui Eestis teda kohtasime. Mees tutvustab meile telekanalit veidi ja istume lõpuks maha asedirektori kabinetti, kus Riad meile siiani ühe parima ülevaate asjade sisust annab.
Eks ka sellest kirjutab Päevalehe Ilmar, aga tahaks siin ära mainida selle, et eestlaste röövimise ühe autori Wael Abbasi kohta räägib Riad hoopis teistsuguse loo, mis siiani meedias levinud. Wael Abbas olla oma kogukonnas tunnustatud mees, täiesti puhta taustaga, ei mingit kriminaaltausta ega midagi sellist. Esimene öö olla tema maja keldris varjatud röövitud eestlasi, keda olla lausa kuninglikult toidetud. Midagi suure pizza taolist olla neile viidud.
Samas räägib Riad, et seda infot on siin Liibanonis seinast seina ja midagi ei saa võtta siin absoluutsena. Kas või ka seda, kui läänemaailmas, peab silmas Euroopat, on üldiselt ikka 1+1=2, siis Liibanoni eluloogika järgi on 1+1= 1+1 jne. Kunagi ei ole sellist lõplikku konkreetsust, igas asjas jäetakse taganemisvõimalus ja põhjendusi tuleb kui oavarrest.
Aeg lendab taas kiirelt. Üritan telejaamast üles laadida videoklippi, mis sai tehtud Daniel Schaeriga. Telejaama itimehed vaatavad mind kui põrunut. Sul on 360 MB materjali. "Kui me selle üles laadima paneme, läheb sellega oma neli tundi ära." Seitse minutit videomaterjali hakkab üles laadima hoopis hotelli üliaeglases netis.
Aeg lendab ja nii ka meie Prantsuse saatkonna suunas, kohta kuhu vähemalt alguses koondus kogu kadumaläinud eestlaste loo uurimist toimetav seltskond.
Aega maja ees parajaks tehes koperdame sisuliselt otsa Daniel Schaerile, kes pintsak õlal mööda tänavat saatkonna suunas jalutab. Muhe naeratus suul näitab ta meile väravat, millest sisenesid eestlasi transportivad masinad, rõdu, kus meie mehed rahvale lehvitasid, ja kaob jälle...
Majja sisenedes võetakse meilt mobiiltelefonid, antakse kaelakaardid ja viiakse mööda koridore kohtuma ühe naisterahvaga, kes palub ennast nimetada saatkonna kõneisikuks. Pilti endast teha ei luba.
Naine suhtleb vabalt ja räägib ilmekalt, kuidas eestlased kohe praktiliselt 24 tunni jooksul ennast mobiliseerisid, prantslastelt saadi nö toolbox lahendus. "Me andsime neile kontori, majutasime, edastasime kontakte ja sidemeid. Vajadusel abistasime autodega. Aga seda polnud kaua vaja teha, mida aeg edasi, seda autonoomsemaks eestlased muutusid. Meie abi otseselt vaja varsti ei läinudki. Olime reaalselt vaatleja rollis. Jah, üks kord nad palusid veel abi ja see oli 13. juuli, kui saime Tallinnast teate, et läbirääkimised on jõudnud faasi, kus paluti meid võimalusel abistada transpordiga ja ka pantvangide majutamisega. Olime selleks valmis, tõime nõupidamisruumi voodid, paigutasime ümber lauad jms. Valmistasime ennast ette selleks, mis siis 14. juulil toimus."
Naine kirjeldab elavalt, et see metsik kaasaelamine tõi ka talle pisarad silma, kui ta nägi eestlasi lõpuks saatkonna väravast sisse sõitmas. "Me elasime kogu see aeg neile kaasa ja oli ülim kergendus nüüd näha neid elusalt ja vähemalt väliselt tervetena turvaliselt meie pinnal."
Uurime, kas ta midagi teab ka läbirääkimiste sisust. Naine, kes omasõnutsi on olnud juures erinevate pantvangilugude lahendustel, ütleb karmi tõe: mida vähem tead, seda parem. "Ma ei hakanud uurima ise mitte midagi ja need, kes asja lahendasid, ei olnud siin. Ju inimesed tegid oma tööd ja hästi tegid."
Vabastatud eestlastele pakuti nõupidamisteruumis süüa, anti riideid ja pesemisvõimalus oli ka. "Meie arst vaatas ka nad üle ja minu teada midagi tervisel viga polnud. Kohalik kohtunik küll kuulas mehed üle meie saatkonna lähedal asuvas sõjatribunali hoones, aga see oli rohkem nagu asjade loogiline käik."
"Mida süüa pakuti?" küsin.
"Tõime neile ühest siinsest restoranist Liibanoni rahvustoitu," naerab naine. "Kõik söödi ära. Mehed tahtsid muidugi ka šokolaadi saada, see oli nende soov ja see ka täideti."
"Muide, see ruum, kus mehed meediale lehvitasid ja oma kummardamisega, mis oli paljude meelest tohutult armas tegevus ja mis mitmele saatkonna naisele pisarad taas silma tõi, see rõdu on meie suursaadiku kabineti akna taga. Ta ise oli samal ajal ka majas," naerab naine.
Saame õhtuks loa, et reedel saame minna saatkonna nimetatud ruume pildistama.
Edasi viib tee meid sisejulgeoleku peastaapi, kus möödaminnes kohtume kohaliku kindral Rifiga, kellega saab kaardi juures ka pilti tehtud. Midagi sisulist ta paraku meile ei rääkinud. Seega see kohtumine jäi põgusaks.
Ah jaa, Raivo Aeg saatis täna kindral Rifile kirja, mida õnnestus ka näha ja mis homme kohalikus meedias kajastamist leiab. Eesti kaitsepolitsei tänab Liibanoni julgeolekujõudusid koostöö eest, avaldasid kaastunnet uurimise käigus Liibanoni julgeolekujõude tabanud inimkaoutuse osas jne. (9. aprillil tapeti üks uurimisgrupi liige, kes ka juhtumisi oli tagaotsitav Wael Abbasiga samast linnast pärit).
Õhtu saabub siin äkki. Kell 19.30 on juba hämar. Homne päev tõotab tulla põnev, sest kohaliku telekanali inimestega sõidame piirkonda, kus siis Prantsuse saatkonna autod eestlased lõpuks peale võtsid. Piirkonda, mis ISF-i inimeste sõnul on ohtlik koht, kuna see on esmalt inimtühi ja teisalt ka teada-tuntud relvade ja narkootikumide vedamise koht.
Infot on palju ja nagu Daniel Schaer meile ütles, kulus enamik ajast infomüra läbisõelumisele ja seda üritame ka meie siin teha, et mitte uppuda sellesse versioonide, spekulatsioonide, paranoia ja pooltõdede ookeani.
Võib ju tunduda, et neli kohtumist polegi nagu midagi, aga nagu eelpool juba öeldud, siis siin on ajal, inimestel, suhtlemistel ja tegemistel hoopis teine dimensioon ja sestap kulub ka rohkem aega, närve ja kannatust, et lõpuks ka mingi resultaadini jõuda.
Homme kell 9.30 stardime Bekaa orgu. Nüüd aga sööma lõpuks."
