Asi on veel palju keerulisem, kui sõita pole enam vaja 20 kilomeetri kaugusele harjutusalale, vaid tuhandeid mehi koos väga suure hulga varustusega tuleb viia tuhandete kilomeetrite kaugusele järjekordsesse kriisikoldesse.

Tänapäeval jäävad sõjaväed järjest väiksemaks, sõjalise sekkumise vajadust näevad poliitikud aga üsna tihti ja väga erinevates piirkondades. Praegusel ajal pole enam võimalik vajaminevaid vägesid igale poole püsivalt paigale istutada, vaid neid paisatakse ühest kriisikoldest teise, vahele väikesed puhkepausid kodus.

Taoline karusell võib tekitada praktilisi probleeme. Kui NATO sõjaväelased saadeti esimest korda rotatsiooni korras Balti riikidesse meie turvalisust tagama, tekkis näiteks mõnedel ameerika sõjaväelastel küsimus, kas siinset kraanivett ikka saab juua? Nad olid harjunud sellega, et igasugustes kolmanda maailma nurgatagustes konfliktipiirkondades tuleb kohalikust veest kaugele hoida, kui ei taha kurja kõhutõbe saada. Iraagis ja Afganistanis rajasid lääne sõjaväed endale korralikud veepuhastamistehased, mis tegid vee sõjaväelastele joodavaks. Balti riikides neil seda probleemi pole.

Sel laupäeval avas NATO peasekretär Jens Stoltenberg koos Leedu president Dalia Grybauskaite ja teiste NATO ja Leedu kõrgete ametiisikutega Vilniuses asuva NATO vägede integratsiooniüksuse (NFIU), millesarnased on ka Lätis, Eestis, Poolas, Bulgaarias ja Rumeenias. Avamine oli uhke, mängis orkester, Leedu rahvusringhääling tegi sellest otseülekande. NFIU on oluline osa NATO vastusest Vene agressioonile Ukrainas.

Igas riigis olev staap on umbes 40meheline, pooled neist on kohalikud ja teine pool erinevatest NATO riikidest. NFIUga ei kaasne tanke ega lennukeid, miks avatakse taoline üsna tagasihoidlik asutus siis sellise uhke tseremooniaga?

Põhjuseks ongi see väga oluline, aga enamasti nähtamatu töö, mida seal tehakse. Kiirelt meile appi jõudmiseks on liitlasriikide sõjavägedel vaja enne teada, mis neid siin ootab. Olukorda ei lihtsusta sugugi ka see, et hoolimata aastakümnetepikkusest standardiseerimisest ei ole NATO sõjaväed veel sugugi üksteisele väga sarnased. Igal riigil on tihti oma tehnika ja omad standardid.

NFIU ongi see ühenduslüli, mis seob Balti riikide sõjaväed meie liitlaste omadega nii, et liitlased suudaksid siin pikemalt viivitamata koos meiega tegutseda. Pikka kohanemisaega ei saa endale lihtsalt lubada, sest tänapäeva konfliktid arenevad väga kiiresti.

NATO on Balti riikides silmitsi mitmete küsimustega, millele ei pruugi kohe vastust olla. Näiteks ehitati Eestis nõukogude ajal enamik sildasid 60 tonnise kandevõimega. Nõukogude tankide jaoks ei olnud see probleem, sest need on oma lääne vastastega võrreldes kerged, aga mõned raskemad NATO tankid kaaluvad üle 60 tonni. Kas sillad Balti riikides ikka kannavad NATO tanke? Kas NATO saab loota selle peale, et kõik nende tehnikal kasutatavad otsikud sobivad Balti riikide sõjavägedes kasutatava tehnikata? Millises ulatuses on võimalik kasutada siinset tsiviilinfrastruktuuri, nagu sadamad ja raudteed? Kõigile neile küsimustele on mõistlik vastus otsida juba enne konflikti algust.

Üldiselt on aga NFIU sedalaadi asutus, mille edukust määrab see, mida vähem tavalised inimesed sellest kuulevad. Kui pole vajadust neist rääkida, siis järelikult teevad nad head tööd.