DELFI JA EPL PARIISIS: "Kui reedel peeti Pariisis püssipaukusid ilutulestikuks, siis nüüd on vastupidi"

Reporter Riin Aljas ja fotograaf Andres Putting tunnistasid, et olnud kolm päeva terrorirünnakute järgses Pariisis, peaks kõrgendatud valvelolekuga linn olema turvaline paik. Kuigi seda proovitakse võimalikult vähe igapäevatoimetuses välja näidata, on inimesed siiski hirmul.

"Hirm on sisemine, mis võib igal hetkel vastavalt oludele muutuda väliseks hirmuks," kirjeldas Aljas. Eile oli ta valmis kirjutama lugu sellest, kui kiiresti normaalsus pärast terrorirünnakut taastub, kuid pärast esimest šokki sai Pariis rahulikumalt hingata vaid ühe päeva.

Pühapäeva õhtul toimunud valehäire andis taaskord põhju paanikaks Pariisi kesklinnas. "Inimesed jooksevad ühele, mina kaameraga teisele poole. Mind hämmastas, kui kiiresti see olukord muutus. Samas hämmastas ka see, et ma ei saanud aru, mis toimub: kuskil juhtus midagi, inimesed jooksevad, aga puudub informatsioon. Politseinikke mina sel hetkel ei näinudki," tunnistas Putting.

Mitte miski ei ennustanud, et rahulik, ilus, soe pühapäevaõhtu võib sekunditega muutuda kaoseks. "Autod peatusid keset tänavat, inimesed jooksid nendest välja, restorani peitu. Ka mind kutsuti mitu korda, aga ma tegin oma tööd ja ma ei saanud minna sisse. Mind hämmastas, kuidas üksteisest hoolitakse," ütles Putting ja tunnistas, et hiljem hotelli jõudes teadvustas ta, mis oleks võinud juhtuda siis, kui tegemist olnuks järjekordse terrorirünnakuga.

"Ma märkasin ennast teistmoodi käitumas: püüdsin hoiduda rahvamassist vähekene eemale, jälgisin tavapärasest enam minu ümber toimuvat, et säästa end nendest olukordadest. Kohalikel on meeled valvsad," kirjeldas ta.

Reporter Riin Aljas oli selle sama "rünnaku" ajal kohvikus. Ta tunnistas, Eestis ei oleks ta taolise häire peale nii kiirelt ja tõetruult reageerinud. Pariisis oli ta aga sekundiga põrandal laua alla varjunult pikali ja mõtles, kuidas saaks oma elu päästa. Ta oli kaks minutit pikali maas, mõeldes: "Loodan, et olen võimalikult kohviku keskel ja minust lähevad kuulid mööda." Ta nägi, kuidas paanikas inimesed kohvikuuksest end sisse pressisid ning maaslamajatest üle astusid. Sellest sai ta kinnitust tõsiasjale: kui ollakse surmahirmus, on igaüks vaid enda eest ning solidaarsusest saab rääkima hakata hiljem.

Kolm päeva pärast terrorirünnakuid on Pariis taaskord hirmu rüppes. Reede õhtul, kui laskusid kuuldi, arvati, et tegemist on ilutulestikuga. Paar päeva hiljem kuulevad inimesed ilutulestiku pauke ja arvavad, et need on püssilasud, võttis Aljas kokku praeguse olukorra Pariisis.

Mida kardetakse? Kui kahe aasta jooksul on kaks rünnakut olnud, ei küsigi enam, kuidas on võimalik, et see juhtus; vaid küsitakse, kas see hakkabki nüüd juhtuma. Üks perekond Iisraelist tõdes praeguses olukorras, et nii kurb kui see ka pole, on ka terroriga võimalik ära harjuda.