Eesti Statistikaseltsi aastakonverentsil „Kas Eesti rahvas jääb püsima?“ ettekande pidanud Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi direktor Luule Sakkeus nentis, et vananemine toimub kõigi maailma rahvastikega ning seda võib vaadelda kui ühte peamist protsessi innovatsiooni survestajana.

Esimesest Eesti rahvaloendusest möödunud 130 aasta jooksul on 65-aastaste ja vanemate elanike arv Eestis kasvanud neli korda, eriti kiire kasv on toimunud viimase 20 aasta jooksul, viimane peamiselt rändelise rahvastiku toel.

Viimase 40 aasta jooksul on kahekordistunud 85+ elanike osakaal, viimaste aastate juurdekasv üle 6 protsendi aastas.

Eestlaste keskmine vanus on 130 aasta jooksul kasvanud üle 16 aasta (toonaselt 23,5 aastalt 39,5 aastale). Täna sündinud eestlastest rohkem kui pooled elavad enam kui 80-aastaseks.

Sakkeus selgitas oma ettekandes, et rahvastiku vananemise protsessis on vähenenud bioloogiliste laste arv, kuid teatud põlvkondade jaoks on kasvanud üleskasvatavate laste arv.

Vähenenud on väiksem alanevate sugulaste ja külgnevate sugulaste arv, lähivõrgustike sotsiaalne koosseis on oluliselt teisenenud.

Lisaks on toimunud muutused kooselu institutsioonis, kooselud (s.h abielud) ning lahkuminekud on oluliselt muutnud lähivõrgustike koosseisu, kaasates võrgustike hulka nn ekside ülenevad, külgnevad ja alanevad sugulased. Oluliselt on teisenenud ka põlvkondadevahelised suhted.