Gümnaasiumi ja ametikooli lõpetajatele peetud kõnes toonitas president Ilves solidaarsust ja muutustega kaasa minemist.

President ütles kõne alguses, et ei hakka tava kohaselt jagama koolilõpetajatele õpetussõnu elukutsevaliku ja tööelu muutuvate vajaduste kohta. "Ka sellega olete kõik ise väga hästi kursis. Aga need muutused on suured ja valdavas osas paratamatud, tingitud nii jätkuvast globaliseerumisest kui infotehnoloogia võidukäigust ning puudutavad suures osas just teie ja teie põlvkonnakaaslaste elu.

Neist väljakutsetest olen rääkinud viimaseid aastaid ning vahepealne aeg pole siin midagi põhimõtteliselt uut kaasa toonud. Pigem vastupidi. Maailm Eesti ümber käib üle pika aja muutuvat kiiremini kui elu Eestis. Mõelge selle peale. Me oleme harjunud, me oleme koguaeg ise muutunud kiiremini, aga praegu on olukord muutunud. Need, kes ootavad stabiilsust ja ettearvatavust kogu ülejäänud eluks, peavad pettuma. Käigu siis jutt rahvusvahelisest julgeolekuolukorrast ja sündmustest Ukrainas, solidaarsuskriisis Euroopast seoses pagulaste vastuvõtuga või murepilvedest seoses Euroala tulevikuga.

Paraku eksivad need, kelle meelest oleks Eestile võimalik või koguni kasulik end neist probleemidest eemale lükata ja omaette olles parimaid lahendusi leida. Kapseldumine ja vabatahtlik isolatsioon kujunesid Eestile hukatuslikuks juba 75 aastat tagasi. See oli Eesti uut iseseisvusaega defineeriv tõdemus ja seepärast olemegi viimase veerandsajandi pingutanud, ja siin on eriti pingutanud just teie vanemate põlvkond, et mitte kunagi jääda üksi, mitte kunagi enam kanda iseseisvuse kaotusega kaasnevaid kannatusi ja ohvreid. Aga just seetõttu teevad mind murelikuks kohati kõlvad jutud, kuidas Eesti on teinud olulistes asjades valesid valikuid. Mingit sisulist ja debatti väärivat alternatiivi kriitikud üldjuhul välja ei paku. Pigem on ülekaalus trots ja viha. Ja kui vaadata asja empiiriliselt, tasub vaadata neid riike, kellega me jagasime sama saatust ja staatust veerand sajandit tagasi. Vaadata, millised on nende valikud, vaadata, kus nad tänapäeval on ja kus nad tänapäeval ei ole.

Vanemate inimeste ettevaatlikkus või vastuseis maailma paratamatule muutumisele on ju mingil määral mõistetav. Enese muutmine on keeruline. Ja oma osa on siin ka info hulgas ja kvaliteedis, mida keegi siis kasutab. Paremini või halvemini. Vähene või kehval tasemel info võimendab teadmatust, mis on teatavasti hirmu parim kasvulava. Ühiskonna tervise tunnuseks on selle poolt loodavate vabaduste ja võimaluste hulk, nende keskmes on igaühele loodud võimalus õppida ja kasvada iseenda parimaks versiooniks. Eelistatult võiks see toimida koduses Eestis, kuid andkem endale samas aru ressursside piiratusest, et absoluutset maailmatippu kõiges me saavutada ei saa. Mäesuusatamise olümpiavõitjat Eestis harjutades ei tule. Nagu ei tule siit ka paljude erialade tippteadlasi, spetsialiste, sest vajalikku kompetentsi lihtsalt ei jätku. Ühel hetkel tuleb lagi ette ja sellest läbi murdmiseks tuleb edasi rühkida mujal. Ärgem siis nähkem selles riigi süüd või tegemata jätmist, nähke pigem võimalusi, mis on palju suuremad kui enamikul teie eelkäijatest. Sest nendel ei olnud seda võimalust mujale minna õppima. Või kui oli, siis sellistesse kohtadesse, kus eriti suurt kasu ei tulnud.

Tundkem siis rõõmu selle üle, et see võimalus minna ja areneda ja siis tagasi tulla on alati olemas. Teie kui parimad teate seda, olete enda jaoks need võimalused juba ammu ära kaardistanud ja valikud teinud. Arvestades kõige muu hulgas sedagi, mis just Eestis on ainulaadselt hää. Mis aga paneb teile väikese lisakohustuste ja vastutuse osaleda muude asjade kõrvalt ka ühiskondlikus debatis ja kinnitada, et vabatahtlik käegalöömine ja passiivne ootus pole tänases muutuvas maailmas mingi edu retsept. teid usutakse, sest teie senine elukäik tõestab, et oma enda parima versiooni saavutamine on küll võimalik ja just siin. ma tänan teid veelkord ja soovin palju kordaminekuid, läbimõeldud valikuid ja eelkõige ilusat suve ja loomulikult head veel ja veel kord palju õnne, et olete nii edukalt lõpetanud. Aitäh teile!"

Lisaks president Toomas Hendrik Ilvesele pidas koolilõpetajatele kõne ka haridus-ja teadusminister Jürgen Ligi ja Tartu Kutsehariduskeskuse vilistlane Kristjan Loite.