DELFI FOTOD ja VIDEO: Tivoli platsile maju ehitama asudes leiti maa alt keskaegsed laevavrakid

AS Nordecon hakkas Tallinnas Kadriorus üles kaevama endist Tivoli platsi, et sinna ehitada kortermajad. Maikuu lõpus tulid aga kaevamistööde käigus vastu 400–700 aastat vanad laevavrakid, mistõttu tuli mitmes kohas töö peatada.

„Pinnasetööde käigus leiti puutükke, mis lähemal uurimisel selgus, et hakkavad moodustama laeva,“ rääkis Delfile tööde tellija Metro Capitali juhatuse liige Mart Habakuk.

Esimese vraki otsa sattusid ehitajad 22. mail. 26. mail leiti platsi teisest äärest teine vrakk. Seepeale tehti lahtikaevatud platsil georadari uuringud. „Skaneerisime selle platsi põhja ära ja seal on mõned laevad, mis kaevatakse kõigepealt välja ja siis kultuuriväärtuste amet otsustab, mis neist edasi saab.“

Pärast vraki leidmist anti sellest teada muinsuskaitseametile ja nüüd on kohapeal väljakaevajad, kes muinsuskaitseameti restaureerimis- ja arendusosakonna veealuse pärandi vaneminspektori Maili Roio juhtimisel kohapeal töötavad. Hetkel võib selgelt näha üht laeva, mis on ülaltpoolt juba välja kaevatud ja sedavõrd heas seisukorras, et tõstetakse mõne nädala jooksul tervikuna välja.

„Praeguse seisuga on teada, et siin on kolm kompaktsemat laevavraki detaili säilinud,“ rääkis Delfile arheoloogilisi väljakaevamisi juhendav Roio, kelle sõnul on väga suur võimalus, et kaevetööde jätkudes leitakse vrakke veelgi. Selliste vrakkide väljatulemine on Tallinna kui vana sadamalinna puhul küll ootuspärane, et siiski väga harva esinev juhus – korra on Tallinnas laevavrakk ka varem leitud, kuid välja kaevatud ei ole seni ühtegi.

Laevavrakid on senise info järgi umbes 15 meetrit pikad, neli meetrit laiad ja ulatuvad kuni 1,5 meetri sügavusele. Kõige enam välja kaevatud vrakk leiti nelja meetri sügavuselt märja liiva seest, sellest on säilinud mingil määral põhi ja suurem osa ühest pardast. Vrakk sai kaevetööde käigus veidi kannatada, kuid Roio kinnitusel käitusid ehitajad oskuslikult, kärmelt ja koostöö on tellija, peatöövõtja ja arheoloogide vahel olnud hea. Ehitusplatsi teises servas on üksteise all kaks vrakki.

„Esialgse hinnanguna võiks öelda, et tegemist on keskaegsete-varauusaegsete laevajäänustega,“ rääkis Roio, kes paigutas laevad esialgse vaatluse põhjal 14.–17. sajandisse. Roio sõnul pole veel selge, kas laevad uppusid või jäid rannikule ja mattusid looduslike protsesside tulemusel pinnase alla või on ehk uppunud vrakid teisaldatud sadama alalt praegusesse asukohta. „Tõenäoliselt on vähemalt osa neist vrakkidest laevahuku tagajärjel siia sattunud,“ lisas ta.

Enamvähem laevade leiukohas oli 1930. aastatel maa ja mere piir. „Siin on omaaegne merepõhi, mis on hiljem täidetud põlevkivituha ja olmejäänustega – siin on väga palju esimese Eesti Vabariigi aegset olmekraami – nõujäänused, nahast jalanõude katkeid jne,“ rääkis Roio.

Praegu on raske öelda, kes leitud laevadega kunagi sõita võisid, kuid arvatavasti oli vähemalt lähemalt uuritud vraki näol tegu kaubaalusega. „Iseloomulikku leiumaterjali siin leitud ei ole,“ märkis Roio, et laev uppus arvatavalt madalasse vette ja kogu last on pärast laevaõnnetust kaasa viidud.

Vaatamiseks vrakke välja panna ei plaanita, kuna konserveerimisele kuluks aastaid ja kümneid tuhandeid eurosid. Muinsuskaitseameti plaan on vrakkide kompaktseid detaile küll säilitada, kuid Roio sõnul pole vrakid visuaalselt nii atraktiivsed, et neil oleks eksponeerimisväärtust, mis põhjendaks nende ressursimahukat konserveerimist. Autentse ajalooallikana pakuvad nad aga uurimismaterjali nii väljakaevamiste ajal kui ka edaspidi. Praegu tahetakse välja uurida, kuidas laev ehitatud on, mis puitu seal kasutatud on ja kui vana see täpsemalt on.

Plaani võetud laevavraki säilitamine tähendab aga paraku selle kõigi huviliste eest varjule viimist. „Oleme otsustanud neid pigem säilitada sarnases keskkonnas – merepõhjas kinni kaetuna, et tagada sarnane keskkond,“ rääkis Roio. Niisiis maetakse vrakid kas Tallinna lahte või kuhugi kaugemale ja selleks loodetakse abi saada ka riigilt.

Lähinädalatel tõstetakse esimene laev välja ning esialgu hoitakse seda arvatavasti ehitusalal, kuni püsivaks säilituseks koht, finantseering ja load saadakse. Seejärel tõstetakse alus koos raamiga mere põhja, talle pannakse peale riie, mis kinnitatakse liivakottidega, ja hästi valitud kohas hakkab loodus laeva ise liivaga katma.

Igaveseks ei pruugi vrakid siiski merepõhja jääda. „Peamine on ikkagi see, et ajalooallikad säiliks. Praegu uurime neid oma teadmiste ja võimaluste piires, aga kindlasti on ka uut informatsiooni, mida saab ammutada aastakümneid hiljem. Kui kellelgi tekib huvi vrakke uurida, siis on see võimalus tagatud,“ sõnas Roio. „Samamoodi on neid hiljem võimalik huvi ja võimaluse korral konserveerida ja eksponeerida.“