DELFI FOTOD JA VIDEO | Kui palju raamatuid läheb igal aastal taaskasutusse?
Suur-Sõjamäe tänaval on hiiglaslik valge maja, mis 1979. aastal raamatukoguks ehitatud. Praegu asuvad seal Eesti esimesed liikuvad raamaturiiulid. Tegu on Eesti Hoiuraamatukoguga, kuhu inimesed ja institutsioonid saavad endale mittevajalikke trükiseid ja audivisuaalseid materjale tuua. Kooliaasta alguses on hoiuraamatukogus alati kibekiire. „Septembri hakul on hoiuraamatukogus palju külalisi – koolid ja lasteaiad otsivad veel viimaseid õppematerjale,“ räägib Eesti hoiuraamatukogu peavarahoidja Kalju Tammaru.
Tammaru lisab, et sageli tulevad kooliõpetajad või raamatukoguhoidjad lihtsalt siia, et veidi ringi vaadata ja kui midagi näppu hakkab, siis endaga kaasa viia. „Alati ei olegi kõigil kindlat eesmärki, tullakse ka lihtsalt vaatama, kas ehk leidub midagi,“ naerab Tammaru. Tammaru ütleb, et kõige populaarsemad on paar-kolm aastat vanad trükised, mis senini raamatupoodides kõrget hinda maksavad.
Ka minu sealoleku ajal tuuakse üks autokoorem raamatuid. "Selliseid banaanikaste on meil siin sadu,“ viitab peavarahoidja eksootiliste siltidega pappkastidele, mida raamatute transportimiseks kasutatakse. Praegu oli laoruum pappkaste pungil täis, Tammaru sõnutsi olid seal veel sorteerimata raamatud, mis viimaste nädalate jooksul on saabunud. "Augustikuus toodi meile ligi 20 000 teavikut ja me vaatame alati kõik enne riiulisse panekut üle,“ märkis Tammaru.
Küsimusele, kas hoiuraamatukogu töötajad ka raamatute vahelt midagi kummalist on leidnud, vastab Tammaru, et mõnel korral on esinenud mõned valuutad või ostutšekid, aga ei midagi märkimisväärset. "Ühel korral aga leidis üks kolleegidest ühe ajakirja vahelt Anton Hansen Tammsaare viimase käsikirja," lisas ta.
Kõige rohkem toovad kirjavara siiski eraisikud ja Tammaru sõnul on aastatega hoiuraamatukogusse toodavate teoste arv suurenenud. "2016. aastal tuli raamatuid ligikaudu 260 000, nendest 170 000 tõid inimesed oma kodudest," alustab Tammaru, "sageli tuuakse kilekotiga, mõni toob paar kasti, teine jällegi auto järelkäru täie.“ Ta meenutab üht juhtumit, kus vanem daam iga päev kaks korda kilekotiga hoiuraamatukogusse raamatuid tõi. „Ta tuli alati bussiga, kilekott käe otsas ja ütles, et ta lihtsalt rohkem korraga ei jaksa,“ muigab Tammaru.
Eesti hoiuraamatukogu võtab vastu kõik trükised, mis on hästi hoitud ja kasutuskõlblikud. "Me ei paku raamatute eest raha ja neid saavad raamatukogud, lasteaiad, koolid ja igasugu seltsid siit ka tasuta võtta,“ räägib Tammaru. Intervjuu lõppedes olime jõudnud laoruumi, kus ootasid oma viimast võimalust eestikeelseid raamatud. "Eestikeelseid raamatuid ja perioodikat on hetkel peaaegu 400 000 ja kuna meie maja ei ole kummist, siis sageli peame ka kirjavara kriitilise pilguga üle vaatama ning taaskasutusse saatma,“ nendib muidu naerusuine Tammaru kulmukortsutusega.
Möödunud aastal läks 260 tuhandest raamatust makulatuuri umbes 200 000. "Alates Gutenbergist on raamatuid toodetud varem või hiljem ära viskamiseks. Raamatute tiraažid on kasvanud sadadest kümnetest sadade tuhandeteni. Suure osa eksemplaride aeg saab lihtsalt ühel hetkel ümber," nendib Tammaru. Peavarahoidja möönab, et raamatu ära viskamisel on siiski oluline endale meelde tuletada, et me viskame ära füüsilise objekti mitte selle sisu. „Me ei viska ju ära Tammsaare „Tõde ja õigust“, vaid selle kulunud raamatu,“ naerab Tammaru.
