DELFI FOTOD | "Emapaju" kurb saatus lükkub edasi
Tunnistan, et hetkeseisuga Eesti kõige populaarsem puu jõudis minu silme ette täna esimest korda. Pildid ei kajasta karvavõrdki, kui suur ja võimas too majesteetlik taimolevus päriselus välja näeb. Olin hetkeks täitsa heidutatud olekus. Umbes sama heidutatud, kui kurja õppealajuhataja ees aru andev pisike kratt, kuid see selleks.
Kell on 9:58. Paari minuti pärast peaks teadupärast algama „Emapajuks“ tituleeritud hiigelpuu maast väljatirimine, kuid viidet sellise situatsiooni võimalikkusele pole kuskilt leida. Mõnikümmend meetrit eemal metallvõredega ümbritsetud alast on küll näha hulgaliselt virna visatud puupalke ja mahanülitud oksakesi, kuid ükski traktor, kopp ega muu taoline masin pole oma kohalolekuga seda paika veel „õnnistanud“.
Lähemale liikudes hakkab silma väike inimestest koosnev punt puuvõrede all tagasihoidliku leegiga põleva lõkke ääres. Kogum on kirju – habemed, rastapatsid, värvilised pontšod ja ebaharilikud kangad viitavad hipsterlikele inimhingedele. Ka too inimring tekitas minus veel enam häbelikkust ja allasurutust. Mis paik see selline on? Enesekindlus kaob nagu vits vette ning sees valitsevale tundele ei leidugi otsest selgitust. Kas asi on ikkagi puus ja tolle maagilises auras? Kas ma olen võõrkeha, mida üritatakse eemale peletada?
„Emapaju“ on ilus. Seda kõige klassikalisemas akrüülmaali mõttes – oksaharud ulatuvad maani, luues välisilma eest loodusliku kaitsva kardina. Midagi nii romantilist ja kaunist sedavõrd mannetus kohas...
Aeg möödus. Vaatasin kella – 10:04. Kus on kurjad kopamehed, kes on valmis vana ja väärikat puud maha tõmbama? Sellistest tegelastest polnud ei kippu ega kõppu. Küll aga täienes puualune ala järjepidevalt uute inimestega, kes – võta näpust – ei kandnudki kõik pontšosid ega linaseid riideid, vaid olid täitsa tavalised linnaelanikud. Seltskonnaga liitus mingi hetk Peeter Ernits. Juurde tuli ka hulgaliselt ajakirjanikke.
Ja nii kogu kamp seal vegeteeriski. Oodati ehitajate brigaadi, mis oleks puukaitsjad kohapealt üritanud ära peletada, kuid kedagi ei tulnud. Piirdeala kõrval asuvas parklas oli märgata paari mehe vaikivat valvet, kes miskipärast lähemale ei söandanud tulla.
Möödus tund, möödus kaks. Lõkkeringis põletati viirukit, mille hoidjale anti arvamuse ja mõtete väljendamise luba. Jagati omavahel ka linnusulgi. Üks maausuline härrasmees tegi kätega lõkke kõrval huvitavaid rituaalse väljanägemisega liigutusi.
Ka „Emapajust“ endast oli kujunenud vaatamisväärsus. Selle külge kinnitatud kiigel mängisid lapsed, redelil ronisid uljamad poisid ning okste küljes rippusid hiiepuule sarnaselt rõivaribad. Puuvõre külge oli riputatud ka maausuliste poolt okstest punutud pärg, tüve kooriku vahele oli linnusulega torgatud pöördumine Allika poole ning puu ümbrust ehtisid pildid pajust ning plaanid, kuidas puud oleks võimalik teedeehitusest hoolimata alles jätta.
Asjapulkadega suheldes tuleb välja, et aktsiooni eestvedajat norralasest Vegardit polnudki kohal – ta tegelevat ehitusprojekti raames illegaalselt maha saetud puude juhtumiga tähtsate ninade juures. Avaldati ka arvamust, et puu mahavõtmine peaks toimuma hoopistükkis homme.
Kohalolijad mainisid, et nende eesmärk on linnale näidata, et tuleb alati suuremahulised projektid ka kodanikega läbi rääkida. Sellest, mis toimuma hakkab, ei teadnud kohalikest elanikest keegi, enne kui teetöölised mingil hetkel juba platsis olid.
Üks haldjalik blond naine avaldas vestlusringis imestust, kuidas on võimalik, et filmide jaoks viiakse täide kõik ulmelised lahendused, kuid kui asi puudutab päris inimesi ja päris rahvast, siis lüüakse lihtsalt käega. „Eesti riik reklaamib end kui e-riiki, tehnoloogia ja lahenduste riiki. Kuidas on siis selline olukord võimalik?“
Ringist kostus välja veel üks huvitav tsitaat: „Me oleme rahulikud sõdalased. Me ei pea takistama arengut, me hoopis soovime arengut. Me otsime vingemaid lahendusi, selliseid, milleks me tegelikult võimelised oleme!“ Mainiti, et on võimalik asju planeerida nii, et on õnnelik nii Maaema, ettevõtja, riik kui ka inimene.
Üks rastapatsidega helesinises kuues maausuline tuli ka mulle õlale patsu andma, tänades mind nende aktsiooni toetamise eest. Sündmuste kulgu ei osanud ka tema ette ennustada - nagu puukaitsjate loosungiks on kujunenud: "Juhtub see, mida inimesed mõtlevad, et juhtub".
Eks näis, mis saama hakkab. Kuna tundub, et täna pole puukaitsjate ega ehitajate vahel konflikti tekkimas, jääme homse ootele.
