Praegust, riigikogu valimiste eelset õhustikku kirjeldas Urmas Viilma sõnadega: „Kas pole märkimisväärne, et ladinakeelne sõna minister tähendab „teenija, sulane“? Eks selles võtmes mõeldes võime ka riigikogu valimiste nimekirju vaadata kui oma isanda teenistusse ihkavate sulaste järjekorda. Isandaks on rahvas ja Toompea on viinamägi, kus ootab tööpõld. Iga valija saab 1. märtsil anda hääle tema arvates kõige ustavamale sulasele, kõige usinamale teenijale. Kõige parem oleks, kui nimekirjas olijad mõistavad ennast ise just selliste sulastena, kelle kohta Jeesus ütleb: „Ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane.“

Õnneliku elu eelduseks vabas riigis, pidas peapiiskop kõigi inimeste ühiseid jõupingutusi muuhulgas ka selle nimel, „et meie kodudes, koolides ega tänavail ei oleks vaja karta alandamist, ülekohut ega vägivalda; et liikluses võiks usaldada foorituld ja ülekäigurada ega peaks pelgama joobes kaasliiklejat; et igal lapsel lubataks sündida ning teda ootaks turvaline ja hoolivate vanematega kodu; et sõpradega välja minev teismeline ei langeks mõnuainete püünisesse; et õpitud ametit saaks pidada ja leiva lauale kanda ka lähemalt kui Tamperest, Espoost või Porist; et meie eakamad kaasteelised ei peaks tundma hirmu ähvardava puuduse ja vaesuse ees, vaid võiksid tunda rõõmu väljateenitud pensionipõlvest.“

Iseseisvuspäeva jumalateenistusel teenisid peapiiskop Urmas Viilma, Viru praostkonna praost Peeter Kaldur, abipraost Tauno Toompuu, õpetaja Vladimir Batuhtin ja õpetaja Oleg Sevastjanov. Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute poolt osalesid liikmeskirikute vaimulikud ja kaasa teenis Rooma-Katoliku Kiriku preester Ivo Õunpuu.

Vabariigi 97. aastapäeva jumalateenistuse muusikalise osa kujundasid Kose kiriku pasunakoor, mida dirigeeris Kahro Kivilo ning Sillamäe ja Narva kammerkoor „Vaimustus“, mida dirigeeris Mihhail Gorjušin.