Kui Kaljulaidile midagi sotsiaalmeedias ette heidetigi, siis oli see paradoksaalsel kombel liiga hea ettevalmistus ja liiga tasakaalukad, läbimõeldud ja veenvad vastused.

Üldiselt aga paistis enamik kuulajaid siiski rõõmustavat pädeva kandidaadi üle.



Kippus ka nii olema, et kui oldi vastu, siis oldi vastu igale lausele, kuid nendel puhkudel vastuseis pigem emotsionaalne:


Ent paljud neist, kes olid valmis argumente kuulama ja valmis enda veenda laskma, said veendud:

Ja oli ka neid, keda polnud veenda vajagi:

Olukorral hoitakse silma peal ka põhjanaabrite juures:

See pole küll otseselt kommentaar debatile, kuid kuna paljud veel ka debati ajal väljendasid pahameelt ootamatult pikale veninud valimiste üle tervikuna ja olid Kaljulaidi võimaliku presidendiksvalimise suhtes kriitilised just sellest lähtuvalt, on asjakohane välja tuua ka postitus, kus nn ühe-kandidaadi-küsimusele vastas pikalt ja põhjalikult Evelyn Sepp:

"Valimiste 6.voor on erakorraline protseduur, see peab toimuma loetud päevade jooksul (14 max); tõsine inimene, kes on nõus enda kandidatuuri üles seadmisega, ei riski seda teha minimaalse 21-häälelise toetuse juures, vaid eeldab, et tema valimiseks on laiapõhjaline toetus ehk minimaalselt 68 häält.

See aga tähendab ühtlasi ka seda, et teoreetiliselt võib veel end üles lasta seada üks pretendent, aga ei rohkem.

Miks see nii on seatud? Lihtsustatult selleks, et suunata RK-liikmed üleerakonnalisele koostööle. Riigi oluliste otsuste tegemiseks on see ajalooliselt tähtis olnud ja on ka nüüd ja tulevikus oluline. Seega on kohatu jaurata nõukogude jm aja ja kommete kallal, kus "valitakse" ühe kandidaadiga. Olukord on oma olemuselt täiesti erinev. Meil on mitmepartei süsteem, meil on toimunud juba 5 vooru erinevate kandidaatidega ja need kõik on läbi kukkunud või kukutatud. Demokraatiat on selles protsessis seega olnud nii et küll ei ole."

Selle postituse peale Evelyn Sepa Facebooki-seinal alanud arutelus ütles Tõnis Palts välja huvitava mõtte, mida kaaluda: