"Seda mitmel põhjusel," alustas Vseviov. "Kõigepealt tuleneb see juba lõimumise mõistest enesest. Kas see on käsitletav lõputu ja seega paljuski mõõtmatu protsessina, või mõõdetava lõpptulemusena."

Teisena küsib Vseviov: "Mida tähendab lõimumisega tegelemine?"

Ja vastab ise: "Kui me ei räägi mitte üldiselt, vaid võtame konkreetselt Ivanovi ja Tamme. Arvan, et siis polegi vaja näha vaeva lõimumise kui sellisega. Vaid hoopis muude asjadega. Alates üldisest majandusruumis (Tamm ja Ivanov leiavad kõrvutiseisvatel treipinkidel töö) ja lõpetades spordiväljakutega (Eesti riik on väike)."

Vseviovi arvates ei pea riik tegelema eraldi ühegi kogukonnaga. "Riik peab garanteerima kõikidele kogukondadele raamistiku inimlikuks olemiseks. Et selles riigis oleks inimestel hea olla. Et Eesti oleks väärtus. Siis toimub lõimumine (osa inimesi ei suuda inimkonnaga üldse lõimuda) iseenesest. See ongi tõeline lõimumine. Ei tasu unustada, millised olid vastupidise, riikliku programmina toimunud lõimumise tulemused NSVLiidus, kui reaalsuseks ei saanud mitte ühtne "nõukogude rahvas", vaid hoopis ohvriterohked rahvustevahelised konflikti," lõpetab Vseviov arutelu, kas Eesti riik on pronksööst ka midagi õppinud.