“Božje slovo – istina!” ehk kuidas minust sai üheks tunniks Jehoova tunnistaja
Inimesti puupüsti täis saal, kostümeeritud etteasted, aatelised sõnavõtud, leopardimustrilised ridikülid, pitsäärsete lehvikute viibates õhku ahmivad glamuuritarid ja viigipükstes noormehed – Tallinn Star Weekendi järellainetus? Ei, Jehoova tunnistajad peavad taas iga-aastast kongressi.
Eile algas Tallinnas Saku suurhallis kolmepäevane Jehoova tunnistajate venekeelse kogukonna kongress, mis kannab seekord pealkirja "Jumala sõna - tõde!" (vene k „Bože slova – istina!“) ning keskendub piibli olulisusele kogu pere jaoks.
Juba esimesel päeval oli kongressile kogunenud tuhandeid inimesi ning nädalavahetus tõotab sellesse inimkompotti veel lisa tuua. Nädal tagasi toimunud Tartu eestikeelsele kongressile tuli kokku näiteks üle 2000 inimese. Mis see salapärane magnet siis ikkagi on, mis inimesi päise tööpäeva ajal sunnib end üles lööma ja viigipükstega kolmekümnekraadilisse palavusse astuma?
„Aga kas teil kutse on?“
Eluolukirjelduste kuningas Rein Sikk on öelnud, et hea reportaaži kirjutamiseks peab ajakirjanik keskkonda sisse sulanduma, üritama olukorda hoomata läbi kohalike silmade. Nii ma siis tegingi. Üritasin panna enda päikesepõlenud patused jalakesed tunnikeseks Jehoova tunnistaja kingadesse.
Et üritus oli täielikult venekeelne, osutusid need kingad natuke liiga suureks ja infiltreerumisprotsess raskemaks, kui arvasin. Teejuhtideks informatsioonilauas külalisi vastu võtnud Mihhail ja tal abiks olev neiu, üritasin enda loomulikult vaga olekuga kompenseerida tõika, et olin palava päeva tõttu selga pannud mitte just kõige ortodokssema riietuse ning viletsa vene keele oskuse tõttu ei ahhetanud ma kongressi etteastete ajal tõenäoliselt päris õigetes kohtades. Ka puudus mul kõigi teiste osalejate rinda torgatud sinivalge sildike.
„Aga kas teil kutse on?“ küsis minult kerge vene aktsendiga abivalmis informatsioonilaua Mihhail, kui enda eksinud tallekese näoga tema letist abi paluma läksin. Selgus, et sinivalged nimesildid olid mõeldud ainult neile, kes end kongressi alguses Saku suurhalli sisse olid kirjutanud.
Sellegipoolest sain kohe kinnitust, et jumalasõna avastamiseks ei ole kunagi hilja. „Aga tulge koosolekule, kui te vene keelest aru ei saa. Me kohtume siin nurga taga iga nädal, teeme teile tuuri ja...“ rääkis Mihhaili infolauas abistanud tütarlaps julgustava noogutusega.
Et neiu Baikali järve sügavustest rosinasilmadest peegeldus vaid sügav rahulolu ja elurõõm, nõustusin ilma pikema jututa ettepanekut kaaluma. Mihhaili sõnul ei pidanud ma enne isegi piiblit tundma. „Aga see ei ole mingi test, me räägime teile kõik seal,“ rahustas ta mind, vaest patust, ja pistis pihku brošüüri enda telefoninumbriga.
Noored olid koguni nii abivalmid, et jooksid mulle kongressi jooksul veel nii mõnelgi korral saali teise otsa järele, et detaile üle täpsustada. Väidetavalt oli neil kongressi kavas siiski ka keegi, kes eesti keeles kõnet pidama oli planeeritud. Jumal tänatud, mõtlesin endamisi. Või oleksin pidanud teda tänama mõttes hoopis Jehoova nime all? Minu religioossete teejuhtide sõnul saan kõigile neile küsimustele vastuse Jehoova tunnistajate kodulehelt. Mis siis viga, kui isegi piiblit ei pea lahti tegema?
Miks külmetada kirikus, kui võib õlleklaasi taga pidutseda Saku suurhallis?
Kui Informatsiooni-Mihhail ja tema abiline mind teist korda üksinda jätsid, leidsin end täies tööhoos Hesburgeri leti ees. Kohvimasinate vurisedes ja doonitsite aurates tundus äri õitsevat. Ka natuke eemal olev Saku õlletehase lett oli eile tööle pandud ning vedela leiva austajail oli võimalik end kuumuses kesvamärjukesega jahutada.
Tuleb tunnistada, et Saku suurhallis valitsenud palavuses oleks sõõm külma õlut igati tarvilikuks osutunud. Ettenägelikumad Jehoova tunnistajad olid kodust kaasa haaranud lehvikud, mille kirevavärvilised, roosa pitsi ja litrite või sätendavate kivikestega kaetud kaunistused kohaletulnute rahulolust leemendavates nägudes vastu peegeldasid.
Osa nooremaid Jehoova tunnistajaid oli palavusest tukkuma jäänud ning leidnud vanemate abistavate käte toel endale magamisaseme saali parterit piiravatel laudadel, padjaks mustas nahkköites piiblist ja helerohelisest lauluraamatust ehitatud torn, hällilauluks kõlaritest lastavate viiulihelide taustal ümisetud viis.
Jehoova tunnistajate laulud kõlavad sealjuures märksa mažoorsemalt ja elurõõmsamalt võrreldes mälestusega jõuluõhtul kirikus lauldavatest paladest. Nii polegi vaja imestada, miks Mihhail ning temaga koos informatsiooniletis külalisi vastu võtnud neiu sügavat rahulolu kiirgavad.
Kui mu paganlikele kõrvadele antaks valida, kas külmetaksin neid pakasest punetava ninaga kõledas kivist kirikus hingekriipivate orelihelide saatel või laseksin Jehoova tunnistajate laulu paistel enda kuulmeelundeid suurejoonelise lavashow’ga paitada, pole ilmselt vaja mitu korda järele mõelda.
Lisaks suures saalis tuhandete huulil harmoneerunud Jehoova rõõmulaulule oli kongressi tarbeks ette valmistatud ka näitemäng, mida Mihhail ja ta abiline „kostümeeritud teatrina“ välja reklaamisid. Etteaste ei osutunud millekski vähemaks.
Selle didaktilise ja vaga pealispinna all kobrutas dramaatilise muusika saatel tõeline kreeka saatürdraama. Ehkki nigela vene keele oskuse tõttu olid minu jaoks arusaadavad vaid fraasid „Jegova, potšemu?“ ja „Vsjo budet horošo“, tundus etendus järgivat kõiki Aristotelese sõnastatud tragöödia põhiomadusi: selles oli olemas kangelase langemine põrmu, aja- ja kohaühtsus, saatuse iroonia ja lein; selles oli kõik, mis 24. detsembri hommikul telerist jumalateenistuse ülekannet vaadates puudu jääb.
Kongressi külaliste valju aplausi saatel lipsasime fotograafiga Saku suurhalli palavusest välja, et ruttu nutitelefoni abiga endale eBay-st sama uhke lehvik tellida, kui kohaletulnud Jehoova tunnistajatel kotti oli pistetud. Taskus istuv brošüür Informatsiooni-Mihhaili telefoninumbriga oleks tulnud praktilistel kaalutlustel hoopis lehviku kujul publitseerida, jõudsime arusaamisele.
Ehkki taskusse pistetud jumalakartliku ja viisaka Mihhaili telefoninumbrit päris skoorimiseks nimetada ei saa, skoorisin ma kohe kindlasti Jehoova poolehoiu poole püüdlemisel.
Kel soov enda agnostiline kest korraks minema visata ning Jehoova tunnistaja viigipüksid ja triiksärk selga panna, saab kongressil osaleda kuni pühapäevani. Nädalavahetuse jooksul on kavas veel kostümeeritud müsteeriume, kõnesid ja etteasted, igasse päeva mahub ka üks eestikeelne esitlus.
