"See on ootamatu ja enesetunnet parandav uudis," ütles Kukk Delfile. "Ega ma oma töös ei mõtle, et teen ühte või teist asja lootusega, et äkki antakse kunagi selle eest teenetemärk."

Veebruar on Kuke sõnul eriti tihe töökuu, palju on lõpetamist ootavaid töid, mille tähtaeg on veebruaris. "Nüüd oleks hea öelda, et mul on juba tunnustus käes ja mul pole vaja enam tööd teha," rääkis Kukk naljaga pooleks. Tema sõnul on riiklik tunnustus tegelikult pigem ettemaks, et oma panust Eesti asja hüvanguks veelgi suurendada.

Kukel on plaanis teha üks uus taimeraamat Eesti tundmatutest taimedest ja pooleli on ka mitmed looduskaitsega seotud ajad. "Töö pigem ikka pakub mulle rõõmu, muidu polekski seda tööd nii palju vaja teha, piisaks ühest töökohast ja võiks ju hommikul 10ks tööle minna ja kell 17 koju," kõneles Kukk, kelle sõnul on töörõõm tähtis.

Kuke sõnul on talle tähtis suunata noori looduse juurde. Ka muretseb ta selle pärast, et oleks piisavalt neid, kes tunnevad taimi. "Kõikide rahvaste juures on neid, kes tunnevad taimi väga hästi," rääkis Kukk. "Ka meil on häid taimetundjaid ja nooremaid botaanikuid. Olukord ei ole trööstitu, aga keskmine inimene võiks rohkem taimi tunda."

Kuke sõnul on ravimtaimede ja aianduse populaarsus soodustanud ka üldist taimetundmist.

Kukk ise võrdles taimedest ennast karutubakaga. "Minu valdkond on olnud perekond karutubakas," rääkis ta. "Kui ühe taimega kümneid aastaid tegeled ja uurid tema süstemaatikat, siis võib sellega ennast samastada küll. Karutubakal on väga palju sarnasid liike ja ma püüan leida nendes liikudes süsteemi, see on huvitav väljakutse."

Lillede kinkimine ei kutsu temas kui botaanikus esile mingeid erilisi tundeid. "Tunne on samasugune nagu kõigil," tunnistas botaanik. "On väga meeldiv kui neid kingitakse ja see ei ole ka taime seisukohalt mingi patt. Need taimed on niikuinii selleks kasvatatud ja pigem me võiksime üksteisele rohkem lilli kinkida."

Kuke sõnul on tal väga uhke tunne leida ennast teiste teenetemärgisaajate hulgast.

Valgetähe teenetemärgiga tunnustab Eesti meie andekaid teadlasi.

Nende seas on Tartu Ülikooli füüsika instituudi direktor, teaduskeskuse Ahhaa idee üks algatajaid ja asutajaid, professor Jaak Kikas;

Tartu observatooriumi direktor, teaduse populariseerija ja tudengisatelliidi ESTCube projekti üks eestvedaja Anu Reinart;

Tartu ülikooli polümeersete materjalide tehnoloogia professor Alvo Aabloo, MTÜ Robootika tegevuse algata ja koordineerija, kes on edendanud Eesti osalust Euroopa Tuumauuringute Keskuses;

Eesti taimekasvatuse instituudi direktor, põllumajandusteadlane ja sordiaretaja Mati Koppel;

Tallinna tehnikaülikooli geenitehnoloogia instituudi genoomika ja proteoomika professor Peep Palumaa, kelle uurimisvaldkondadeks on biokeemia, biotehnoloogia ning struktuurne ja meditsiiniline metalloproteoomika ja kes valiti esimese Eestis töötava teadlasena 1500 tipploodusteadlast koondava organisatsiooni EMBO (The European Molecular Biology Org) eluaegseks liikmeks;

mereteadlane ja matemaatik, Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudi lainetuse dünaamika laboratooriumi juhataja, akadeemik Tarmo Soomere, kelle labor on tõusnud rannikutehnika uuringutes maailma tippu;

ajaloolane ja etnoloog, maa-arhitektuuri uurija, mitmete raamatute autor, Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi;

folklorist, eesti pärimuse, pühapaikade ja rahvameditsiini uurija Marju Kõivupuu;

keeleteadlane, Tallinna ülikooli rakenduslingvistika professor Krista Kerge;

filoloogiadoktor Silvi Vare, kes on koostanud kaheköitelise sõnaraamatu „Eesti keele sõnapered“;

botaanik, meie üks paremaid taimetundjaid, Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni liige ja ajakirja „Eesti Loodus“ peatoimetaja Toomas Kukk;

psühholoog, juhtimiskonsultant, Tallinna ülikooli emeriitprofessor Mare Pork.