BLOGI | Sven Mikser annab ülevaate Eesti välispoliitikast

 (118)
Sven Mikser
Sven MikserFoto: Ilmar Saabas

Täna toimub riigikogu täiskogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitiline arutelu, kus ettekanded teevad Sven Mikser ja väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.

Välisministri kõne ümber on juba olnud ka ühiskondlikku vaidlust. Nimelt heitis justiitsminister Urmas Reinsalu välisminister Sven Mikserile ette, et tema kõne käsitleb valesti "natsionalismi" mõistet.

Pressiteate kohaselt on välisministri kõne fookus hoopis koostöö edendamisel ja riikide suveräänsust austaval koostööl, mis laieneb nii julgeoleku- kui ka välismajandussuhetele. Minister käsitleb oma kõnes Eesti kandidatuuri ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale ja transatlantilisi suhteid. Veel kõneleb ta Eesti osalusest võitluses rahvusvahelise terrorismiga, Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest, välismajanduspoliitikast ja digitaalsest mõõtmest Eesti välissuhtlemises.

OTRK: Välisministri kõne riigikogule
Tugeva ühisosa leidmine Eesti välispoliitika kujundamisel ei tähenda, et erakondadel ei oleks erinevaid arvamusi üksikküsimustes. Samas on siiani Eesti välispoliitikas domineerinud järjepidevusele, usaldusele ja etteaimatavusele rõhuv hoiak. See on toonud meile edu ja nii peab see jääma ka edaspidi.
Ma võin kinnitada, et Riigikogu väliskomisjon on oma tegevuses alati seadnud keskmesse avatud ja demokraatliku debati kõigi meile oluliste välispoliitiliste teemade üle. Parlamendi roll välispoliitika kujundamisel on väga oluline, sest just nii on võimalik Eesti inimestele kõige paremal moel lahti seletada, miks me just selliseid valikuid teeme.
Lahkuva valitsuse viimaste nädalate tegevust jälgides tekib aga tõesti väike segadus, kuidas meil täidesaatva võimu poolt ikkagi välispoliitikat ellu viiakse. Avalikkuse ees toimuvad kummalised vaidlused justiitsministri ja välisministri vahel, mis võiksid jääda valitsuse laua taha. Praegu jääb mulje, et Jüri Ratase valitsusel on korraga mitu välispoliitikat.
Kas meie välispoliitika on ikka piisavalt demokraatlik? Nii küsis Eesti Välispoliitika Instituudi teadur Piret Kuusik väliskomisjoni hiljutisel seminaril. Ta pidas eeskätt silmas kogemust, mille me kõik omandasime eelmisel aastal seoses rändekompakti aruteludega.
Esimeseks lähtekohaks ühiskonna psühholoogilise turvavõrgu tugevdamisel on teadlikkuse kasvatamine mõjutustegevusest ja selleks kasutatavatest vahenditest, millise eesmärgi ka raport saavutas. Nüüd on oluline teemaga jätkata juba uue Riigikogu koosseisus ja leida olemasolevate lünkade täitmiseks kas seadusandlikke lahendusi või juurutada lihtsalt paremaid praktikaid.
Tegemist on tõsise ja kasvava ohuga avatud ühiskondadele nagu Eesti. Sotsiaalmeedia ajastul on mõjutustegevus võtnud ulatuse, millist pole varem keegi kogenud. Kõik hiljutised sekkumiskatsed referendumitesse (Hollandis, Suurbritannias, Hispaanias) ning valimistesse (Prantsusmaal, Saksamaal, USAs) on kas otse või kaudselt seotud Venemaaga. 80% mõjutuskatsetest Euroopa Liidu riikides tulenevad Venemaalt ning ülejäänud jagunevad Hiina ja Iraani ning riikidega mitteseotud mõjutajate (näiteks DAESH) vahel.
Ma peatusin veidi pikemalt desinformatsiooni rakendamise ajalool selleks, et hajutada kahtlusi, justkui püüaks väliskomisjon oma raportiga suukorvistada valitsuse või parlamendi suhtes kriitilist arvamust. Meie töö eesmärgiks oli eeskätt osundada nendele lünkadele meie igapäevases infotarbimise praktikas, seadusandluses või ka rahvusvahelises koostöös, mis võimaldavad vaenulikul mõjutustegevusel lihtsamini jõuda oma eesmärgini.
Raamatus ütleb Tretjakov muuhulgas mõtlemapanevalt: “Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete te väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Te arvate, et Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa nüüd sõber. See pole nii ning ma võin teile näidata, kuidas SVR püüab USAd hävitada ka täna. Seda isegi rohkem kui KGB Külma sõja ajal”.
Kõige olulisem on mõista, et Nõukogude Liidu lagunemisega ei muutunud midagi. KGB küll reorganiseeriti ja tükeldati, kuid laias laastus jäid ülesanded sarnasteks varasemaga. Umbusk Lääne väärtus- ja julgeolekuruumi jäi püsima. Näiteks 2007. aastal ilmunud raamatus Comrade J avab kirjanik Pete Earley Venemaa kõrge ÜRO juurest 2000. aastal ülehüpanud luuretöötaja Sergei Tretjakovi loo kaudu, kuidas Moskva jätkas aktiivset spionaaži ning mõjutustegevust USA vastu ka kõige sõbralikumatel 1990. aastatel.
Desinformatsioonist sai Nõukogude Liidus omaette teadus, mida lihviti aastakümnetega peensusteni. Esimest korda ilmus termin ise Suures Nõukogude Entsüklopeedias 1952. aastal, mil see esitati klassikalise desinformatsiooni moel. Selle kohaselt on desinformatsioon ajakirjanduses levitatud valeuudised, mille eesmärgiks on eksitada avalikku arvamust. Lisati, et sellist taktikat kasutab Lääs Nõukogude Liidu vastu. Loomulikult oli viimase osas tõde vastupidine. Desinformatsioon kui edukas mõjutusvahend jõudis uuele tasemele eriti KGB direktori Juri Andropovi ajal alates 1960. aastate lõpust. Andropov on ise öelnud, et “desinformatsioon on kui kokaiin. Kui sa nuusutad seda korra või kaks, ei pruugi see muuta su elu. Kui sa näed seda aga iga päev, muudab see sinu sõltuvaks, sinust saab teine inimene.”
Desinformatsiooni kui taktikalise mõjutusrelva kasutuselevõtt sai selgemad piirid juba 1923. aastal, kui GPU asejuht Józef Unszlicht kutsus aktiivsete luureoperatsioonide läbiviimiseks ellu spetsiaalse desinformatsiooni üksuse. Unszlicht nägi desinformatsioonis suurepärast võimalust teha Lääne avatud ühiskondades edukaid pettemanöövreid ja mõjutustegevust.
Riigikogu väliskomisjoni töö keskmes oli viimasel aastal veel teinegi oluline raport – “Valmisolek tõrjuda valimistesse sekkumist lääneriikide näitel”, mille eestvedajaks oli komisjoni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus. Mõjutustegevuse ja desinformatsiooni rakendamine välispoliitiliste tööriistadena on pika ajalooga. Eriti vilunud on selles valdkonnas meie naaberriigi Venemaa eriteenistused, kelle katkematud kogemused ulatuvad juba sajandi taha.
Välisteenistuse tugevdamine on möödapääsmatu, kui Eesti soovib olla rahvusvaheliselt ambitsioonikas oma julgeoleku- ja majandushuvide kaitsmisel. Riigikogu väliskomisjon andis igatahes oma panuse kitsaskohtade teadvustamiseks ning suurema poliitilise ühisosa leidmiseks. Nüüd on järg juba valitsuse käes.
Ja lõpuks, viiendaks, tuleks pidevalt tugevdada ja kaasajastada välisministeeriumi strateegilist kommunikatsiooni nii avalikus diplomaatias kui ka välispoliitiliste otsuste riigisiseses selgitamises.
Neljandaks, aktiivse välispoliitika elluviimiseks on vaja tegevuste paremat eelarvestamist ja stabiilse rahastamise tagamiseks poliitilist kokkulepet. Välisministeeriumi eelarve osa riigieelarves võiks olla ühe protsendi ringis või umbes 0,35 protsenti SKPst. Viimastel aastatel on siin pigem toimunud suhtarvudes rahastamise vähenemine.
Kolmandaks. Välisteenistus on tugev, professionaalne ja ambitsioonikas siis, kui diplomaadid ise on motiveeritud ja nende tööks vajalikud tugiteenused hästi hallatud. See eeldab professionaalset personalijuhtimist ja diplomaatide karjääri paremat planeerimist. Karjääridiplomaatia on Eestis ennast kõigiti õigustanud ja nii peab see ka jääma. Samas võiks välisteenistus olla avatum nendele erivaldkondade professionaalidele, keda saaks roteeruvalt kaasata avaliku sektori sisese konkursiga. Miks mitte võimaldada ajutine sisenemine välisteenistusse ka kvalifikatsiooninõudeid täitvatele erasektori esindajatele.
Teiseks tuleks lõpetada välismajanduspoliitika ja äridiplomaatia killustatus ning koondada vastavad valitsusasutused ja toetusmeetmed ühe poliitilise juhtimise alla. Üheks võimaluseks siin on väliskaubandusministri ametikoha loomine välisministeeriumis. Viimase alluvuses võiks asuda ka arengukoostöö valdkond.
Esiteks peaks Eesti välispoliitika kujundamine ja elluviimine muutuma senisest eesmärgipärasemaks. Pärast eelseisvaid parlamendivalimisi ametisse asuv uus koalitsioonivalitsus võiks välispoliitika arengukava rakendamiseks kasutusele võtta iga kahe aasta tagant uuendatava tegevuskava. See võiks sisaldada mõõdetavaid välispoliitilisi eesmärke igas riigile elulise tähtsusega valdkonnas.
Lubage mul siinkohal välja tuua viis kõige olulisemat teemaderingi järeldustest ja soovitustest valitsusele, mis koorusid väliskomisjoni kuulamistelt ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüüsist.
Meie arutelud olid teadlikult ajatatud kahasse välispoliitika arengukava koostamisega välisministeeriumis. Nii on juba praegu jõudnud mitmed väliskomisjonis käsitlemist leidnud teemad täitevvõimu töölauale, nagu näiteks aukonsulite strateegia koostamine või äridiplomaatia valdkonnas tehtud otsused.
Riigikogu väliskomisjon pidas alates eelmise aasta jaanuarist kokku 30 erinevat kuulamist, mille käigus vaagiti Eesti välisteenistuse hetkeolukorda ja uuriti, mida täiendavat peaks tegema diplomaatilise võimekuse tugevdamiseks. Kuulamiste raames telliti Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute Keskuselt vastavasisuline analüüs, mida tutvustati avalikkusele eelmise kuu lõpul Riigikogus toimunud seminaril.
Rahvusvahelistes suhetes toimuv dünaamika nõuab Eesti välisteenistuselt pidevat professionaalsuse tõstmist ja riigilt suurema ressursi suunamist diplomaatiasse kui meie rahvuslike huvide kaitsmise eesliinile.
Euroopa Liidu edu vabakaubanduslepete sõlmimisel ning nende positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele kinnitab, et selle abil on võimalik anda uus hoog rahvusvahelisele kaubandusele. 1. veebruaril jõustunud Euroopa Liidu ja Jaapani vaheline vabakaubanduslepe on järjekordne ajalooline tähis selles uute kaubandusreeglite maailmas. Eesti ettevõtjatel on nendest arengutest üksnes võita.
Pigem peaksid Euroopa ja Ameerika liidrid heitma kõrvale personaalsed solvumised ja töötama liitlassuhete tugevdamise nimel, kasvatama heidutust NATO idatiival ning taaselustama kaubanduskõnelused atlandiülese vabaturu loomiseks.
NATO ajalugu on varemgi näinud oma liikmete vahelisi pingeid, kuid ikka on peale jäänud tahe säilitada väliseid julgeolekuohte edukalt heidutav kollektiivkaitsepõhimõte. Ka nüüd, kui NATO on Põhja-Makedoonia näol taas laienemas, ei ole globaalselt oma suhtelist mõju kaotaval läänemaailmal arukas hästitoimivat kaitseallianssi lõhkuda.
Paraku tuleb tõdeda, et esimest korda peale Teist maailmasõda on Lääne liitlasruumis märgata ohtlikke kõhklusi ja pingeid, mis võivad halvimal juhul viia atlandiülese koostöö hääbumiseni või koguni NATO lagunemiseni. Kuigi NATO liikmesriigid on kasvatamas oma kaitsekulutusi, häirivad ladusamat koostööd pinged diplomaatilistes suhetes. Nende hulka võiks näidetena arvata viimastel nädalatel Prantsusmaa ja Itaalia vahel tekkinud lahkhelid, püsiv pingete foon Türgi-USA suhetes, eurooplaste unistused strateegilisest autonoomiast või ka USA presidendi Donald Trumpi väidetavad mõttemängud NATOst väljatõmbumise üle.
Kevadel tähistab NATO oma 70. sünnipäeva. Euroopas valitsev rahu üksnes kinnitab, kui olulist rolli mängib ka tänapäeva maailmas Washingtoni leping ja selle artikkel 5. Kollektiivkaitse tähendus ei ole muutunud ja Eesti pühendumus ühtse väärtus- ja liitlasruumi hoidmisele on meie välispoliitika keskne küsimus.
Meie jaoks on eksistentsiaalselt tähtis, et ühtse Euroopa idee elaks üle nii Brexiti kui ka eeldatavalt kasvava surve euroskeptiliste populistide poolt. Tihedat koostööd tegevale ja tugevat ühisosa omavale rahvusriikide Euroopa Liidule lihtsalt ei ole alternatiivi ajal, kui Venemaa püüab sõjajõudu kasutades laiendada oma piire ja Hiina eesmärgiks on kujuneda globaalseks liidriks.
Näib, et Teise maailmasõja võitjate eestvedamisel kehtestatud reeglid ja põhimõtted kipuvad üha enam ajale jalgu jääma. Praegu ei ole aga kindlat vastust küsimusele, kas ollakse valmis tunnistama ebakõlasid ja suurte konfliktideta tegema korrektuure maailmakorralduses, mis võimaldaks arvestada suurriikide ambitsioone ja leida lahendusi globaalsetele probleemidele. Eestile on oluline, et murdeajastu maailmas püsiksid suurriikide ambitsioonide ohjeldamisel esikohal rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid ja põhimõtted.
Riigikogu debattides oleme viimastel aastatel üha rohkem rääkinud sellest, milliseid väljakutseid esitab Eesti välispoliitikale meie silme all toimuv maailma suur muutumine. Erandiks pole ka tänane arutelu.
Saja-aastane Eesti Vabariik on parim näide sellest, kuidas maailma suured muutused mõjutavad ühe väikese riigi ja rahva teed ajas ja ruumis. Meie ajaloo kõik saatuslikud hetked on olnud seotud rahvusvaheliste vapustustega. Olgu need siis suured sõjad Euroopas või Nõukogude impeeriumi varisemine – kõik need on pannud proovile Eesti välispoliitilise suutlikkuse ja liidrite oskuse teha keerulistes oludes õigeid valikuid.
Eestis teatakse hästi, kui palju on nii meie kui kogu Euroopa tuleviku jaoks kaalul Ukrainas. Detsembri alguses tegi Riigikogu avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks seoses Kertši väinas toimunud agressiooniga. Oma avalduses rõhutasime, et “ainus lahendus püsiva rahu saavutamiseks on Venemaa poolt Ukraina vastu suunatud agressiooni lõpetamine”.
Hoiatav on ka asjaolu, et paljudel eurooplastel kipub ununema või pole nad üldse teadlikudki sellest, et Euroopas käib sõda. Isegi Euroopa Liidu välispoliitika juht Federica Mogherini ei ole kordagi pidanud oluliseks Ida-Ukrainat külastada ja seeläbi kontinendi rahu kõige enam ohustavale probleemile tähelepanu juhtida.
Septembris külastasime väliskomisjoni delegatsiooniga Ida-Ukrainat. Pilt, mis meile rindejoone lähistel avanes, oli masendav. Juba viiendat aastat kestev sõda pole tegelikult päevakski vaibunud. Selles on oma elu kaotanud enam kui 10 000 inimest.
Sellel memoriaalil on korraga mitu tähendust. Üks nendest puudutab vahetult ka meie tänast arutelu Eesti kohast maailmas. Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti julgeolek ja iseseisvus nõuavad meilt iga päev sõna otseses mõttes hoolt ja armastust. Meie kohus on teha kõik endast olenev, et mitte kunagi enam ei peaks Eesti inimesed kannatama võõra võimu ikke all.
Me võtsime selle suurepäraselt õnnestunud memoriaali kohe omaks ja tegime seda harvanähtavas üksmeeles. Tuhandete hukkunute vaikivad nimed mustal kivil ei jäta puudutamata kedagi, kellele on kallis iseseisev Eesti Vabariik.
Läinud suvel avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. See on pühendatud rohkem kui 75 000 Eesti inimesele, kes mõrvati, vangistati või küüditati karmidel saatuseaastatel 1940-1991. Vaikides võime sinna lisada ka need enam kui 600 punase terrori ohvrit, kes kaotasid enamlaste käe läbi elu juba Vabadussõja päevil või Nõukogude Liidu poolt korraldatud 1924. aasta detsembrimässus.
Nüüd algas Mihkelsoni kõne.
Pevkur tahab rääkida Eesti mainest. "Meil on kaks murekohta - esiteks tööränne, meil sai 3. jaanuaril täis välistöötajate piirarv ja meile ei saa tulla sportlased, töötajad, sest valitsus pole võtnud seisukohta. Teine on see, et välisinvesteeringute puhul peab investor tõendama, kust see raha tuleb."
Mikser: Ei ma ei jaga sellist seisukohta, kui seda seal raamatus väljendatakse.
Ernits: Tahan rääkida fašismist, hiljuti tuli lettidel Albrighti samanimeline raamat. (Mainib Trumpi, Mussolinit ja Hitlerit) Minu küsimus on, kas jagate endise USA välisministri Albrighti seisukohta, et tegemist on tänapäeva fašistidega.
Mikser: Digimõõde kasvab. Üks on see, mida teeme euroopa liidu poliitikates. Eesti on oma siseriiklikus toimimises suuresti digilahendustel toimiv riik. Digilahendused on alati odavamad teistest alternatiividest, samas kaasnevad sellega teatud haavatavused. Selle turvalisuse hoidmiseks tuleb tööd teha. Kübermaailmas riigipiirid ei toimi samal viisil kui füüsilises maailmas. Seetõttu on piiriülene koostöö vajalik ja oleme esmakordselt võtnud Välisministeeriumis tööle digitaalvaldkonna eriesindaja, kes nende teemadega rahvusvaheliselt tegeleb.
Krista Aru: Nimetasite ettekandes mitmel korral, et Eesti on eesrindlik digitaalmajanduse valdkonna arengus. Kuivõrd digitaalsus ja digiturvalisus kajastunud meie välisesinduste töös?
Mikser: Minu hinnangul ei ole fundamentaalid muutunud. Venemaa näol on tegemist naabriga, kes on tosina aasta jooksul kaks korda kasutanud sõjalist jõudu. See on murettekitav muster.
Pentus-Rosimannus: Ettekandes ei nimetatud kordagi Venemaad. Kui mõtleme kuu aega edasi, siis on uus parlament. Arvan, et ei eksi, et siis ilmuvad ootamatult välja spetsialistid, kes annavad soovitusi, mida peaks Eesti tegema, et Putinile rohkem meeldida. Mida me peaksime jälgima, kui me Putini ja tema reziimiga jälgima.
Mikser: oleme tegemas tööd, et jõuda kokkuleppele, et reguleerida infovahetust omavahel riikide vahel, mis puudutab välisinvesteeringute tausta.
Sulling küsis, mis on Eesti seisukoht Huawei ja teiste Hiina tehnoloogiaettevõtete osas. Mikser: Eesti valitsuse ülesanne on tagada, et hanked oleksid kooskõlas euroopa direktiividega.
Mikser: Usun, et Eesti on teatud mõttes mõjutustegevuse vastu paremini ette valmistatud kui meie liitlased.
Mikser: Kahtlemata see, et valitsus ei suutnud leida üksmeelt, on halb, ja mina valitsuse liikmena võtan selle kriitika omaks.
Kruuse: mõni päev tagasi väitsite, et seoses Danske rahapesuga võib olla kahtlus, et seda raha võidakse kasutada mõjutustegevuseks Brexitini välja. Kas te tunnete, et neid olukordi võib tekkida tulevikus rohkem? 10 aastat taasi võeti meie Venemaa hirmu naljana, kuni Gruusia ja Ukrainani.
Urmas Kruuse: Ei saa nõus olla, mida te Aasa küsimusele vastates ütlesite. Parlament valis mugavustsooni.
"Välisministeerium täitis oma rolli, aga mitte selliselt, mis oleks Eesti meediale nähtav," kommenteeris Mikser.
Aasa sõnul kukkus Mikser läbi Danske skandaali selgitamisel ja rändeleppe selgitamisel.
Arto Aas: Aitäh sõnavõtu eest, mis oli heas mõttes igav, tänapäeva pöörases maailmas kuulda juttu liberaalsetest väärtustest, on puhas rõõm.
"Eelkõige on ÜRO oluline just väikeriikidele."
"Lubage mul täna alustada vaatega ajalukku," alustab oma kõne Sven Mikser.
Kõigepealt toimub Sven Mikseri ettekanne 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 90 minutit. Seejärel Marko Mihkelsoni kõne ja küsimused kuni 30 minutit. Iga riigikogu liige võib esitada kaks suulist küsimust.
Võida 200€ väärtuses TOTO koolitus
Mis on toto.ee?
TOTO on ennustusportaal, kus mängus miljonid eurod. Saa totoproffiks! Loosi läheb TOTO koolitus 10-le koos
karastusjookide ja snäkkidega, 100€ tasuta panustamisraha (10€ per inimene), 100% sissemakse boonus kuni 100€.

Tähelepanu! Tegemist on hasartmänguga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks.
Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult.


Tänud vastamast ja head loosiõnne!