Biolagunev kott ei lagune
Kilekotte on laias laastus kolme sorti, kirjutab Linnaleht. Esimesed on need kõige tavalisemad, peaaegu lagunematud polüetüleenist kotid, mida tehakse naftast ja mis loodussesse sattudes püsivad seal 100 või isegi 1000 aastat.
Teiseks on olemas nn lagunevast kilest kotid, mille puhul on polüetüleeni hulka segatud teatud metallilisi lisaaineid, mille tulemusena pudeneb kott loodusesse sattudes mõne aastaga väikesteks tükkideks, ent materjal jääb siiski alles. Siit tulebki suur eksiarvamus, et kui kilet pole enam näha, siis justkui pole seda ka olemas. Tegelikult on materjal aga alles ja keegi ei tea, millist elu ta seal täpselt elab.
Ja kolmandaks siis need biolagunevad kotid, mis tooteinfo põhjal komposteeruvad pinnases 10- 45 päevaga täielikult ja jääke jätmata, kuna on valmistatud vaid looduslikust toorainest nagu maisitärklis ja toiduõli.
Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Peep Christjanson, kes terve elu kilet ja polümeermaterjale uurinud, ütles aprillis Linnalehele, et 100 protsenti biolagunevat kilet pole siiski olemas, kuna seda pole lihtsalt võimalik toota. „Ma ei soovitaks biolagunevatest kottidest saadud komposti oma porgandipeenrale viia, sest selles sisaldub ka pulbristunud polüetüleeni, mille mõjusid me veel lõpuni ei tunne,“ selgitas emeriitprofessor.
Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtivteadur Tõnis Pehk on konkreetne: nn 100 protsenti biolagunevas kiles sisaldus siiski lisaks tärklisele ja taimeõli komponentidele ca 30 protsenti mittebiolagunevat, sünteetilist polüestrit — polüetüleenglükool-tereftalaati (PET) ehk siis sedasama nafta baasil toodetud kile koostisosa, millest on tehtud kõige tavalisemad „pahad“ poekotid.
Tärklisest tehtud kott on küll selles mõttes keskkonnasõbralikum, et osa temast looduses komposteerub. Ülejäänud osa kannab aga kõiki samu pahesid, mis tavalisedki kilekotid, eksitades veel lisaks tarbijaid.
