Bahovski Ilvese intervjuust: küsimus isiklikust elust oli kohustuslik

Lõppev aasta dikteerib suuresti, missugused teemadel arutletakse aastalõpuintervjuudes riigijuhtidega. Aastal, mil leidis aset Krimmi okupeerimine ja annekteerimine, lahingutegevus Ida-Ukrainas koos Malaisia reisilennuki allatulistamisega ning Islamiriigi tõus, ei ole just paslik küsida küsimusi käpikutest, küünaldest või jõuluimest.

Nii ka ETV intervjuus president Toomas Hendrik Ilvesega, kes teadupärast välispoliitikast armastab kõneleda. Muidugi ei öelnud riigipea midagi põrutavat uut – seda, et reeglid on muutunud ja et asume kardinaalselt erinevas julgeolekuolukorras, on öelnud varem tema ja paljud teised. Suurim mõttekoht oli intervjuus siiski koht, kus Ilves ütles, et ta ei tea, miks Ukraina ei tulnud oranžist revolutsioonist välja.

Intervjueerija Indrek Treufeldt jättis edasiküsimise võimaluse kasutamata – oleks ju olnud intrigeeriv uurida, et kui me ei tea, miks Ukraina 2004. aastal ei muutunud, kuidas me saame teda aidata praegu ja üleüldse – mida saab Eesti Ukraina jaoks ära teha. Ma kardan siiski, et Ilves teab või arvab end teadvat, mis Ukrainas viltu läks, aga ei tahtnud vastata.

Venemaad mainis riigipea vaid mõnel korral ja seega suutis intervjuu käia veidi oma rada – pealkirja, kus Ilves öelnuks midagi otse kriitilist Moskva suunas (ehkki kaude ta seda muidugi ütles), ei saa.

Ent siis – tundus – läks intervjuu fookusest välja ja hakati kõnelema veidi mõistu. Näiteks restardist. Treufeldt suutis siiski otsad eksami metafooriga kokku tõmmata ja küsimus isiklikust elust oli kohustuslik. 

Tõenäoliselt teadis ta, kuidas president sellele vastab, kuid küsimatajätmine oleks pälvinud samuti kriitikat. Sundolukord pole kunagi hea ei intervjueeritavale ega intervjueerijale.