Austatud härra president!

Oma hiljutises intervjuus Moldova väljaandele «Adevarul» (18.10.2013) Teie märkiste, et "natsliku Saksamaaga salajase pakti alusel annekteeris NSV Liit Eesti Vabariigi ja kehtestas siin vene keele kui nõukogude valitsuse keele".

Tahaks märkida, et ei 1940. aastal ega järgnevatel aastatel keegi ei keelustanud eesti keelt Eestis ning ei kuulutanud vene keelt ainsaks riigikeeleks. ENSV põhiseaduse kohaselt kehtis Eestis kaks keelt - eesti ja vene keel.

Teiseks, isegi nõukogude võimul ei tulnud kunagi pähe luua eri laadi keeleinspektsioon, kes jälgiks vene keele kui riigikeele sunduslikku juurutamist juba seetõttu, et NSV Liidus polnud kunagi ühtset riigikeelt.

Kolmandaks, riigipea jaoks pole sünnis eksitada inimesi selliste avaldustega, nagu "on inimesi, kes on riigikeele õppimise vastu". Eesti keele õppimine ja eesti keeles õppimine on kaks iseasja. Te sihilikult tegelete mõistetega vassimisega. Pole ühtki Eesti vähemusrahvuste organisatsiooni, ühtki vähemusrahvuste esindajat, kes astuks välja eesti keele õppimise vastu. Täiesti vastupidi: nad räägivad sellest, et eesti keele õpetamise metoodika jätab soovida ning eesti keele õppimise õppebaas on puudulik, mis mõjutab eesti keele õppimise kvaliteeti ning haridus- ja teadusministeerium põhimõtteliselt sellega tegeleda ei soovi. Me oleme rõhutanud ning jätkuvalt rõhutame, et astume välja oma põhiseadusliku õiguse kaitseks valida õppeasutuse õppekeel ja õppida emakeeles.

Ning viimane asjaolu: olles põhiseaduse täitmise garant, laskute Te põhiseaduse sihiliku moonutamiseni. "Ma ei suuda endale ette kujutada, kuidas saab keegi hästi elada riigis, mõista selle inimesi, kultuuri ning tunnetada end ühiskonna osana valdamata seejuures ametlikku riigikeelt," ütlesite Teie. Seega Teie riigipeana, kes on kutsutud kaitsma kõiki Eesti kodanikke, sõltumata nende etnilisest, kultuurilisest ning keelelisest kuuluvusest, deklareerite tegelikult, et täisväärtuslike inimeste hulka kuuluvad vaid ühe - eesti etnose, keele ja kultuuri esindajad. Selline lähenemine on juba kord maailma katastroofi äärele viinud.

Teile ei tule isegi pähe, et inimesed peaks austama erinevaid kultuure, keeli ja etnoseid. Ühe etnose, tema keele ja kultuuri austamine eeldab, et see etnos suhtub sama moodi teistesse etnostesse, kultuuridesse ja keeltesse. Teie kohustus on tagada vähemuste õigused ja vabadused. Austus võib olla ainult vastastikune!

Härra president, me pöörame Teie tähelepanu sellele, et tunda riigikeelt ning mõista enamusrahvuse kultuuri pole juriidiline kohustus, vaid inimese õigus. See on elementaarne kõlbeline ning õiguslik norm, mis baseerub lugupidaval suhtumisel inimesse. Ühe etnose, tema keele ja kultuuri tunnustamine eeldab analoogset suhtumist ka teistesse etnostesse, keeltesse ja kultuuridesse. Need on sellised euroopalikud väärtused, millest me ei kavatse loobuda!

Teie järjekordne 1/3 Eesti elanikkonna räägitava emakeele vastu suunatud avaldus on kohatu ja solvav ning igati vastuolus Strasbourgis 1992. aasta 5. novembril vastu võetud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga.

Meil on siiralt kahju, et tuleb järjekordselt märkida Teie solvavat ebakorrektsust, kuid seda nõuab meie vastutus eri rahvustest inimeste ees. Me peame rahvussuhete pingestamist lubamatuks ning Eesti riigi jaoks ohtlikuks.

Vähemusrahvuste Esindajate Koda on sunnitud veel kord pöörama Teie tähelepanu riigipeale lubamatu sõnavõtule, mis mitte ainult ei moonuta tegelikku olukorda, vaid võib ka provotseerida etnostevaheliste suhete pingestamist.

------

Presidendi avalike suhete nõuniku Toomas Sildami sõnul ütles aga president Ilves vastates Moldova ajalehe küsimusele, mis puudutas Moldova osa elanike soovimatust õppida rumeenia keelt hoopis järgmist:

„Kõigepealt on oluline teada, et ma pole kunagi halvustanud ühtki rahvast või keelt, see ei ole mulle omane.

Nüüd ajaloost. 1940. aastal ei lõpetanud Eesti Vabariik vabatahtlikult oma riiklikku iseolemist ega astunud vabatahtlikult NSV Liitu. NSV Liit, tuginedes natsi-Saksamaaga sõlmitud salalepingule, annekteeris ja okupeeris Eesti riigi ning kehtestas Eestis ühe asjaajamiskeelena vene keele. Nii juhtus sellesama Molotov-Ribbentropi lepingu järgi ka Moldova territooriumil.

Tänapäeva tulles – Moldova riigikeele õpetamine ja oskamine Moldovas on elementaarne. Mina olen elanud ja töötanud Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning loomulikult õppisin selgeks inglise keele, kui töötasin Saksamaal, õppisin saksa keelt. Ei kujuta ette, et saaks hästi elada riigis, mõista selle inimesi ja kultuuri, tunda end osana sellest riigist, oskamata selle riigi keelt. Võin küll aru saada ajaloolistest põhjustest, miks Moldovas on jätkuvalt levinud vene keel, kuid ei suuda mõista vastumeelsust teie riigikeele suhtes. Ainult Moldova ise saab seista oma riigikeele hoidmise ja väärtustamise eest."