Täna oli sama teema tõstatatud ka ETV saates “Vabariigi kodanikud”, kus arutleti selle üle, miks on elulooraamatud tänases Eestis nii populaarsed ja kas raamatul ja raamatul on vahe. Stuudios olid kirjastaja ja raamatute koostaja Enno Tammer, ajakirjanik ja kirjastaja Marii Karell, kirjandusteadlane Janika Kronberg ja hiljuti oma elulooraamatut esitlenud näitleja Anne Veesaar.

Kronbergi hinnangul on elulooraamatute näol hoolimata vastupidistest väidetest tegu siiski kirjandusega. “Meie keskel elavate inimeste elulooraamatute väärtus aja jooksul tõuseb. Aastakümnete pärast loetakse neid teise pilguga,” selgitas ta ja lisas, et sellistest teostest moodustub huvitav kultuurikiht.

Kirjastaja Tammeri väitis, et Eestit on praegu tabanud elulooraamatute “lastehaigus”. “Pärast Mihkel Raua raamatut on esile kerkinud neid, kes arvavad, et nad on ka Mihkel Raud,” nentis Tammer ja tõi näite, kuidas üks teletäht oli alustanud vestlust võimaliku raamatu teemal otsekohese küsimusega teenimisvõimaluste kohta.

Veesaarele aga ei meeldinud see, et erineva kvaliteediga elulooraamatud pannakse avalikkuse silmis kõik ühte patta. “Neid tuleks kuidagi lahterdada,” lisas ta. Kronberg mainis seepeale, et heaks eluloolise raamatu kvaliteedi näitajaks on see, kas raamatu lõpus on register või mitte. 

Elulooraamatute populaarsusest rääkides mainis Karell, et tegelikult ei ole tegu ainult elulooraamatute menuga. Kõigil raamatutel, millele on võimalik tekitada meediakajastust, läheb üldjuhul hästi, mainis ta.

“Mida aga teha, kui elulooraamatu kangelane valetab?” küsis saatejuht Aarne Rannamäe.

“Mis seal ikka teha, kui inimene tahab nii rääkida,” vastas kirjastaja Karell. Tammer omalt poolt lisas, et valetamisest rohkem esineb pigem seda, et raamatus portreteeritav isik mäletab erinevatel päevadel minevikku erinevalt. Seda, et inimesed tahavad end oma elulooraamatutes ilusaks rääkida, peab Tammer loomulikuks.

Teema jätkuks tunnistas Veesaar, et näiteks tema jättis eetilistel kaalutlustel mitmed asjad oma raamatus rääkimata. Tema arvates on piiriks teisi inimesi puudutavad saladused.

Delfi lugeja, avalda palun kommentaariumis arvamust, kas sulle pakuvad elulooraamatud huvi. Milline on hea elulooraamat? Kas memuaaride kirjastamisega pingutatakse üle? Kas mõni kuulsus avaldab selliseid teoseid juba liiga noores vanuses?