Tegelik ja tähtsaim vaidlus on selle üle, kas Keit Pentus-Rosimannus ja Rain Rosimannus olid põhiotsustajad Autorollos ajal, kui Väino Pentus 2010. aastal haigalaravil viibis.

Pankrotipesa arvukad tõendid (üle 100) kinnitasid meie arvates, et Autorollot juhtisid nemad. Kõige markantsemad näited – Keit Pentus-Rosimannus teatas kirjalikult, et nüüdsest tegeleb Autorollo asjadega tema ja mõned nõustajad. Advokaat Roode maaletoojaks oli Rain Rosimannus. Rain Rosimannus käitus mitmel muulgi moel ettevõtte omanikuna. Pole eluliselt usutav, et ülekandeid riigikogu arvutist tegi Väino Pentus. Peale ettevõtte "müüki" advokaat Roodele olid Keit Pentus-Rosimannus ja Rain Rosimannus need, keda "hoiti kursis" asjade käiguga, kuigi see ettevõte ei pidanuks neid enam puudutama. Keeleekspertiis kinnitas, et kantimise A ja O olid Keit Pentus-Rosimannus ja Rain Rosimannus.

Autorollo raamatupidaja ja üks juhatuse liige on kohtus vande all tunnistanud, et ettevõtte juhid olid Rain Rosimannus ja Keit Pentus-Rosimannus.

Miks kohus nägi ainult Väino Pentuse ja Siim Roode tegusid ja oli nõus ebaloogiliste teadete edastamise konstruktsiooni ja muu sarnasega ning ignoreeris kordades suurema kaalu ja mahuga tõendeid, jääb kohtu südametunnistusele.

Tegemist on klassikalise kantimisjuhtumiga, mille läbiviijateks oleme algusest peale pidanud poliitikud. Me oleme selles veendunud. Oleme ajanud seda asja soovist muuta majanduskeskonda ausamaks ja läbipaistvamaks. Oleme tahtnud aidata teisi ettevõtjaid ja oma riiki. Paljudes teistes sarnastes asjades on piisanud kordades väiksemast tõendusmaterjalist ja vähem läbipaistvatest valedest sulide poolt, et pahategijad süüdi mõista. Praegu vastutavad aga ainult tankistid.

Selline valikuline õiglus tekitab orwellilikke küsimusi.