Lugupeetud kohus!
7.04.2016
Lisaks antud kriminaalasjas ühe kannatanu esindamisele olen ma ka Autorollo pankrotitoimkonna liige.

Olen tuttav kõigi faktidega, mis on antud asjas ka uurimisele teatavaks saanud. Nende tõendite põhjal on Autorollo pankrotihaldurid esitanud kohtusse tsiviilhagi nii nende isikute vastu, kelle üle praegu kohut mõistetakse, kui ka Rain Rosimannuse ning Keit Pentus-Rosimannuse vastu.
See tsiviilhagi sisaldab enam kui 150 lehekülge tõendeid ja seisukohti. Hagi põhiväiteks on see, et Autorollo varadest tühjendamise korraldasid Rosimannused, üheks asja läbiviijaks oli vandeadvokaat Roode ning tankistina kasutati Väino Pentust.

Kahjuks ei soovinud kriminaaluurimine selgitada, kes tegelikult määras Autorollo saatuse, kes tegelikult juhtis ettevõtet. Kui Siim Roode ütles, et täitis Väino Pentuse soove, siis Väino Pentus ei teadnud, millise ülesande ta advokaadile andis. Ta ei mäletanud ka Roode palkamist.

Kahjuks ei soovinud uurimine saada vastust küsimusele, kuhu kadus Autorollo kassast meeletu kogus sularaha ega ka seda, kelle kasuks pöörati ettevõttest välja viidud varad.

Kui pankrotipesa suutis ilma spetsiaalseid uurimisõigusi ja -vahendeid omamata koguda sellise paketi tõendeid, mille alusel oli tsiviilkohtul võimalik perekond Rosimannuste osaluses veendunud olla, siis jääb arusaamatuks, millega antud asjas tegeles prokuratuur enam kui 3 aastat.
Raske on aru saada, kuidas on võimalik tohutut hulka tõendeid ja seoseid analüüsida ning mitte näha seaduspärasusi!

Raske on aru saada, kuidas oli võimalik ignoreerida kannatanute esitatud konkreetseid ja sisulisi kaebusi nii Põhja Ringkonnaprokuratuurile, kui Riigiprokuratuurile ning nende kaebuste alusel mitte midagi teha.
Selline asjade käik on võimalik ainult juhul, kui teatakse, et valikulise menetluse eest vastutust kandma ei pea.
Selle nõndanimetatud „uurimise“ tulemus on teie ees - kohtu all on kaks meest.

Siim Roode roll on selge ja arusaadav - tema on asja tehniline teostaja. Ta hoiab oma versioonist - kui Väino Pentuse poolt palgatud saneerimisasjatundjast, lõpuni kinni ning tema lootus antud loos on säilitada oma renomee lojaalse juristina. Samas on nii Rain Rosimannus kui Keit Pentus avalikult kinnitanud, et Siim Roode palgati Rain Rosimannuse poolt.

Oleme istungite käigus näinud, kuidas Väino Pentuse kaitse töötab metoodiliselt selle kallal, et tekitada kuulajatel veendumus, et susserdamise käigus tehtud otsused on Väino Pentuse omad, ning neid otsuseid tehes on Väino olnud xxxxxxx vaimses seisundis.
Minu, ja mitte ainult minu, arvamus on, et Väino Pentuse tookordne väidetav xxxxxxxxxx, teatraalselt xxxxxx olek ja xxxxxxxx xxxxxxx on osa etendusest, millega lavastajad soovisid meest vabastada moraalsest vastutusest Autorollo autojuhtide ja võlausaldajate ees.

Vaatamata uurimisele kulunud ajale, kordan veel kord, see kestis enam kui 3 aastat, jäid sisulised ütlused võtmata Keit Pentus-Rosimannuselt ja Rain Rosimannuselt. Nad kutsuti ütlusi andma alles 2014 a. sügisel, 2,5 aastat peale uurimise algust, siis, kui Väino Pentusele oli kahtlustus esitatud. Niisuguse „trikiga“ vabastati poliitikud ütluste andmisest. See ei olnud juhuslik “näpuviga”, vaid sobib selgelt antud asja uurimismustrisse. Uurijad-prokurörid teadsid oma sammude mõjust uurimisele – nad on ju professionaalid. Ei prokuratuuri ega ka riigiprokuratuuri selgitused uurimise taktika ja strateegia kohta ei ole veenvad. Kõik need on formaalsed ning JOKK mentaliteedist kantud.

Perekond Rosimannused on antud asjas väga sõnakad. Aga ainult siis, kui nad saavad esitada ühepoolseid, vastuseta väiteid ning nad ei ole seotud kohtule või uurimisele antud vandega rääkida tõtt ja ainult tõtt. Ja isegi siis, rääkides seda, mis meeldib, on nende erinevates meediates antud selgitustes väga palju vastuolusid, mis tegelikult kinnitavad nende osalust Autorollo tühjendamises.

Me peame teadvustama, et pankrotistamine oli Autorollo saaga viimane etapp, sellele eelnes riigilt ja pangalt valede ja survega ülisuure laenugarantii ja laenu saamine. Riiklik Sihtasutus Kredex garanteeris laenu ettevõttele, mille näitajad poleks ka poole väiksemat laenu välja kannatanud. Pankrotile eelnes igapäevane ettevõtte kontolt sularaha tundmatusse tassimine samal ajal, kui firma kohustused teiste ettevõtete ees jäid täitmata; sealjuures ühtivad kassast võetud summad tihti maksetega Reformierakonnale. Nimetatud fakt jäeti prokuratuuri poolt kontrollimata. Sealjuures sai selle info juba 2012 a. detsembris sama prokurör, kes minu trahvimist nõudis, sest ma rääkisin asjadest nagu nad on.

Pankrotiga kaasnes ka ühemõtteline ja selge rahapesu advokaatide kontode ja Läti rahapesufirma kaudu, samuti metoodiline varade väljaviimine Rain Rosimannusega seotud isikutele.

Me peame teadvustama, et asjaga kaasnes Väino Pentuse kiir-pankrotistamine ja ülikiire võlgadest vabastamise menetlus. Selle menetluse tulemusel määrati hr.Pentuse usaldusisikuks inimene, keda polnud näinud ei pankrotihaldur, ei kohus ega ka Väino Pentus. See inimene suri mõni kuu peale usaldusisikuks määramist. Irooniana oli nimetatud usaldusisik Rain Rosimannuse sõbra lähedane. Selle protseduuri ainuke mõte oli pühkida pankrotitaak Väino Pentuse õlgadelt. Tänaseks on Pentus tasunud kõigile võlausaldajatele kokku alla 100 euro...
xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Mõned faktid veel:
Autorollo omandamiseks saadud laenu ja riikliku Kredexi garantii korraldasid Rosimannused, isegi äriprojekt liikus Autorollo meilile Keit Pentuse meilboksist.

Autorollo poleks saanud 2009. aastal suuri laene Rain Rosimannuse sõpradelt/tuttavatelt, milliste saamisloost ei teadnud härra Pentus midagi.

Tsiviilprotsessis on Väino Pentus öelnud, et Autorollo rahaga tasuti ka Keit Pentuse maja eest.

Pankrotikohtu kuulamistel on leidnud kinnitust, et ettevõte ei vajanud sellises koguses sularaha nagu seda kassasse igapäevaselt võeti. Kadunud on ligi kolm ja pool miljonit krooni.

Makseid ettevõtte kontolt tehti Riigikogu arvutivõrgust ajal, mil Väino Pentus oli xxxxxxx ja Riigikogus teda igal juhul ei olnud.
Väino Pentus tegi veel hiljaaegu tööd veokiga, mis oli algselt Autorollo oma ja oli üks neist, mis sealt justkui legaalselt ära varastati. Ta selgitas kohtule, et „ta käib selle autoga kaasas“. Sellega kinnitas ta veelkord oma rolli selles loos – ta on atribuut, elav rekvisiit ning et tegelik otsustaja on keegi teine. Ei ole vist maja märkidagi, et see veok kuulus Rain Rosimannuse sõbrale kuuluvale äriühingule.

Nüüd karistustest.
Siim Roode on teinud väga ebakvaliteetset ja vale fookusega “tööd”.
Prokuröri poolt temale taotletav karistus -12600 eurot on umbes 4 korda suurem, kui eile prokuröri poolt minule asjadest avalikult rääkimise eest nõutu (3200 eurot). See proportsioon on kõnekas ja räägib käesolevast protsessist palju. Ei saa jätta märkimata, et „kuritegu tasus ennast ära“ ehk siis Autorollo raha, mis liikus läbi varifirma Renaldo Invest Siim Roode ainuomandis osaühingusse Roode ja Partnerid oli sellest summast suurem. Sellega andis prokurör ühiskonnale signaali, et majanduskuriteo toimepanemine võib ikka kasulikuks osutuda. Väino Pentusega on asi palju keerulisem kui Siim Roodega- kuidas karistada inimest, kes on tehtud patuoinaks? Millist karistust väärib vabatahtlik variisik?
Toetan siin oma advokaadi taotlust mõlema kodaniku karistamise suhtes.

Ja lõpuks:
Me ei tea, millised tunded valitsevad selle uurimisega seotud ametnikel, kas nad on tehtu üle uhked või tunnevad häbi valemängu pärast, milles nad on osalenud.

Meie kui kodanikud ja maksumaksjad oleme saanud ääretu pettumuse ühe riikliku institutsiooni mittetoimimisest. Õigemini – valikulisest, mitte seaduspärasest toimimisest.

Kõik tõendid, mis kinnitasid ja näitasid perekond Rosimannuste tegutsemist, moondusid selle uurimise tulemusel mitte millekski. Jah, enamus neist tõenditest on kaustadesse köidetud. Aga see ongi kõik, need tõendid on uurimisele nähtamatud. Nii käib suunatud uurimine 2010–ndatel aastatel Eesti Vabariigis! Ei mingit hirmu vastutuse eest, mis peaks järgnema halvale tööle, ei mingit ametiuhkust, ei mingit kohusetunnet ühiskonna ees!

Olles käesolevaga kogenud, kuidas valikuline uurimine toimub, olen täiesti kindel - see ei ole prokuratuuril esimene ega viimane kord sellist tsirkust korraldada.

See on moraalselt rusuv ja vähendab paljude usku meie riiki. Selline asjaajamine laostab ka prokuratuuri ennast. Mätsimine tekitab võrgustiku, kus keegi on alati kellelegi “määrdunud” teene võlgu, vastutasuks sellele on silmade kinni panemine mõnes muus asjas, rikkumiste mittemärkamine jne. Sellele järgneb juba ringkaitse ja nii edasi ja nii edasi. See on areng bütsantsliku “käsi peseb kätt“ kultuuri suunas.
Me ei taha ju sellist kultuuri?

Me palume kohtul pöörduda kaitsepolitsei poole, et uurida, kuidas toimus antud asja valikuline ja suunatud uurimine.