Ateism ühiskondlikuks normiks?
Urmet asetas kristliku kiriku “maailma terroristlike organisatsioonide edetabelis esikohale” ja nõudis, et tuleb taaselustada ka “ateislik selgitustöö”, et paljastada kristluse “inimvihkajalikku ideoloogiat” ja “uimastavat piibliloba”, nendib Hiob.
Urmet kirjutab: “Ühelgi liikumisel ega huvigrupil ei ole õigust kuulutada ennast ühiskonnas normiks”, nagu taotleb “kristlik (luteri) kirik”, sest “demokraatlikus riigis on ainult üks norm: see on seadus.”
”Mis on EELK tegevuses seadusevastast,” küsib Hiob vastu. „Riik ja kirik on meil lahutatud, kuid lahutatus ei tähenda läänemaailmas vastasseisu nagu N Liidus, vaid koos-tööd. Kõik Euroopa riigid suhtlevad tihedalt kirikuga, lähtudes printsiibist, et legaalsed iseseisvad organisatsioonid tohivad teha omavahel koostööd.”
”Autor ajab ilmselt segamini normi ja läänemeremaade luterliku kultuuriruumi. Pole võimalik elada ühiskonnas, mis on täiesti normitu, küsimus on üksnes: mis on normiks,” lausub Hiob.
”EELK on püüdnud kasvada ja olla ühiskonnaga seotud Euroopa kirikute eeskujul. Luteri kirik on tundnud selles ülekohut, et endiselt hoitakse kinni Nõukogude riigi poolt tekitatud olukorrast ega lasta kirikul asuda positsioonile, mis on kirikuil Euroopas ja oleks meilgi, kui ei oleks olnud nõukogude aega,” kirjutab Hiob.
Urmeti arvates tuleb ühiskondliku normina juurutada sunniviisilist ateismi: “Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.”
”Oo, püha lihtsameelsus! Nii naiivseid ja primitiivseid arvamusavaldusi Jumala aadressil on ilmutanud vist veel ainult Andrus Kivirähk,” nendib Hiob.
Jaak Urmetile ei meeldi, et “kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks”. „Siiski on olemise aluse (= Jumala) kohta tehtavad ateistlikud (või materialistlikud või naturalistlikud) järeldused, et Jumalat (= olemise alust) ei ole, samuti usu ja tõlgenduse küsimus nagu kõikide religioonidegi väited,” nendib Hiob.
