Asjatundja: Venemaa ei suurenda poliitilist kohalolekut Eestis
""Strateegiliste huvide piirkond" on üsna hägus mõiste," selgitas Lukjanov esmaspäeval BNS-ile antud usutluses.
"Kui rääkida sõjalis-poliitilisest või poliitilisest kohalolekust, siis ei arva ma, et Venemaal selliseid kavatsusi oleks. Poliitilises mõttes on Balti riigid sügavalt integreeritud Euroopa ning euroatlantilistesse struktuuridesse ning seni, kuni need struktuurid on püsivad ja teovõimelised, ei eksisteeri ka küsimust Venemaa struktuursest poliitilisest kohalolekust," lisas ta.
"Majanduslikus mõttes on Venemaa loomulikult huvitatud oma kohaloleku tsooni laiendamisest terava konkurentsi tingimustes, mis on globaalses mastaabis tekkinud. Seda enam, et osa Balti regiooni infrastruktuurist ehitati Nõukogude Liidu ühise rahvamajandusliku kompleksina ning võib kuuluda efektiivsetesse tootmisahelatesse," märkis Lukjanov.
Tema hinnangul peaks tulevik kaasa tooma Venemaa ja Euroopa Liidu majanduste üha tihedama integratsiooni, "kuna nad täiendavad üksteist vastastikku ning on suutelised looma võimsa arengukeskuse, mis suudaks konkureerida globaalsel areenil. Venemaa ja Baltimaad on osa üleeuroopalisest väljast," osutas ta.
Vastates küsimusele Venemaa kaasmaalaste poliitikast, osutas Lukjanov, et hiljuti vastu võetud seadusemuudatused kitsendasid märkimisväärselt "kaasmaalaste" mõistet.
"Diasporaa on alati seotud "ajaloolise kodumaaga", see on loomulik nähtus. Seni mingit teadlikku diasporaad puudutavat poliitikat Venemaal polnud, esialgu asub riik vaid oma suhete sõnastamise protsessis," nentis ta.
"Tasub märkida, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist sai venelastest riigi ajaloos esmakordselt eraldatud ja erinevates riikides elav rahvus, see esitab riiklusele täiesti uusi väljakutseid. Peaülesanne on tänasel päeval ümbersõnastamisel - kaasmaalaste elukohariikide üksikute mõjutuskatsete asemel, mis ilmnesid aeg-ajalt varem, tehakse rõhuasetus diasporaa potentsiaali kasutamisele Venemaa arenguks, muu hulgas välja kuulutatud moderniseerimiseesmärgi raames," selgitas Lukjanov.
"Venemaa kaasmaalased ei kujuta endast ohtu elukohariikide julgeolekule ning pretsedenti, mille käigus kasutas Venemaa oma sõjalist kontingenti oma kodanike kaitsmiseks Lõuna-Osseetias ei saa laiendada olukorrale Eestis," tõdes ta.
Lukjanov märkis, et kui miski üldse kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule, siis on selleks suhete reguleerimatus etniliste vähemustega ning võimetus arvestada nende huvidega, kui selliseid asju esineb. Tema sõnul ei ole olukorral Gruusias mitte midagi ühist olukorraga Eestis, kui muidugi Eesti valitsus ei otsusta ühel päeval lahendada näiteks Narva probleeme sõjalise jõu ja raskekahurväe abil.
"Paljude naaberriikide kartustele vaatamata muutus Venemaa poliitika pärast viiepäevast sõda [2008. aasta augustis] vaoshoitumaks ja arvestavamaks," märkis ta.
Vastates küsimusele, kuidas mõjutas president Toomas Hendrik Ilvese 9. mai külaskäik võimalusi normaliseerida Eesti ja Venemaa vahelisi suhteid, märkis Lukjanov, et "ausalt öeldes ei pööratud Venemaal sellele kuigi suurt tähelepanu".
"Pidustused olid üsna ulatuslikud, esmakordselt osalesid paraadil lääneriikide sõjaväelased, kõik see toimus Stalini-vastase kampaania taustal, mis leidis Venemaal aset 2009. aasta sügisest 2010. aasta kevadeni. Nii et selle juubeliga oli seotud palju eredaid sündmusi, mis varjutasid vähem ulatuslikud ilmingud. Ent olen veendunud, et poliitikute tasandil märgiti president Ilvese visiit ära ning signaal võeti vastu, see on alles algus suhete sulatamisel," selgitas ta.
Lukjanov, kes on ka Venemaa sise- ja välispoliitikanõukogu presiidiumi liige, kinnitas, et "Balti küsimus" on jätkuvalt selle organisatsiooni päevakorras.
"Ent ma ei ütleks, et see on prioriteetide seas. Maailmas on viimastel aastatel nii palju ja nii kiiresti muutunud, et tekivad märksa suuremad ja tähtsamad teemad, mis muide, pole põhiosas Euroopaga üleüldse seotud," osutas ta.
Vastates küsimusele, kas Washingtoni leppe viiendas paragrahvis sätestatud kollektiivkaitse põhimõte on garantiiks NATO liikme mitteründamisele või liitlaste appitulekule relvakonflikti korral, kinnitas Lukjanov: "Ma ei saa mõelda teisiti, kuna kui see poleks nii, siis poleks NATO olemasolul üleüldse mingit mõtet".
"Minu hinnangul elab NATO üle rasket identiteedikriisi, kuna organisatsioon ei olegi pärast külma sõda leidnud uut ülesannet, aga 21. aasta reaalsusele vastava missiooni mõtestamist on pikka aega asendanud mehaaniline itta-laienemine, mis ei ole organisatsiooni teovõimet tõstnud. Sellest hoolimata on alliansi 5. paragrahv peamine, kui mitte ainus, mis annab alliansile mõtte, nii et sellest loobuda pole võimalik," kinnitas Lukjanov.
