Aruanne: Eesti liigub suletud ühiskonna suunas
Võrreldes arenenud tööstusriikidega, peavad Eesti elanikud oma sotsiaalset seisundit madalamaks, leidis Rein Vöörmann tutvustades aruande peatükki “Sotsiaalne keskkond ja tööturg”.
Kui näiteks Rootsi elanikkonnast pidas ligi kolmandik end hierarhia neljale ülemisele astmele kuuluvaks, siis Eesti elanike seas oli neid vaid 12 protsenti, st ligi kolm korda vähem.
Meeste ja naiste hinnangutes oma sotsiaalsele positsioonile ei ole olulisi erinevusi. Oluliselt mõjutab subjektiivset kihti kuuluvust aga vanus. Nooremad inimesed paigutavad ennast vanematega võrreldes hierarhias märgatavalt kõrgemale, kusjuures vanusegruppide vahelised erinevused on pidevalt suurenenud.
Enam vähem muutumatuna on aastate võrdluses püsinud haridusgruppide vahelised erinevused. Ka tööturuseisund ja ametipositsioon mõjutavad oluliselt inimeste hinnangut oma kihtikuuluvusele. Kõrgeima hinnangu annavad õpilased ja üliõpilased, kelle hinnangut mõjutavad ilmselt oluliselt nii ootused tulevase positsiooni suhtes, kuid ehk ka nende sotsiaalne päritolu, mis on ilmselt kõrgem kui elanikkonnal tervikuna. Madalaimalt hindavad oma positsiooni pensionärid ja töötud.
Eesti andmed näitavad, et 1990. aastatel toimunud hariduse laienemine ei toonud kaasa hariduslike võimaluste võrdsustumist, tegelikkuses suurenes sotsiaalse päritolu mõju haridusele ja seeläbi ka sotsiaalsele positsioonile.
“Me liigume kihistumise ja suletuse suunas,” lausus Vöörmann. Tulevane sotsiaalne positsioon sõltub enam päritolust kui omandatud haridusest. Kui vaadata olukorda tööturul vanusegruppide ja soo lõikes, siis kõige nõrgemas positsioonis on noored ja naised ning seda olukorda ei muutnud ka vahepealsed majanduslikult edukad aastad.
Mis võiks aga aidata kihistumist peatada? “Luua kõigile noortele inimestele võimalused hea hariduse saamiseks,” leidis Vöörmann ning tuleks ka ellu viia senisest sihipärasemat tööjõupoliitikat ja regionaalpoliitikat.
