Tulekett ühendas pronksmeest Lihulaga (vt videot)
Ka kaitsepolitsei üle ei saa nuriseda. Sealt olla tulnud Raidi sõnul paar meest, pärinud toimuva kohta ning lahkunud kahe kilekotitäie küünaldega — eks ikka süütama, arvavad Juku-Kalle Raid ja tema kaaslased.
Küünlad on kallis kraam — just on Juku-Kalle Raid saanud teada, et Lihula on küünaldest tühjaks ostetud. Aga kogu trass on kella üheksaks põlevate tulesilmadega kaetud.
„Igal pool trassil on kõik ok,” lausub Juku-Kalle Raid Delfile. „Ma olen sellega vägagi rahul. Mingeid vahejuhtumeid pole tulnud, neid ma tõesti kartsin.”
Juku-Kalle Raidi sõnul oli vene Delfis lugeda selliseid üleskutseid, et lähme vaatama, kes küünlaid panevad, jätame meelde ja siis on hea neid ükshaaval hävitada. „Selliste kommentaaride peale ei tee kahjuks maailma press mõmmigi,” nentis Raid.
Miks sellist üritust vaja oli korraldada? „Tuletamaks inimestele meelde: meil on keeruline minevik, mida ei maksa häbeneda, ükskõik, kes seda ka ei üritaks ümber kirjutada. Siia saavad panna küünlaid need inimesed, kel pole seda kuhugi mujale panna,” nendib Juku-Kalle Raid. ”Teine asi on kutsuda valitsust enne lõplikult ämbrisse uppumist astuma rahvaga dialoogi.”
Süütajaid tuleb järjest juurde — vanainimesed võtavad kotist kalmuküünla ning poetavad selle muru sisse, taamal manitseb ema lapsi tulega käsi mitte ära põletama.
„Ei karda ma midagi, tiblat ega kedagi,” toriseb muru sisse küünaldest haakristi koostav vanaproua. „Mida te küll teete, inimesed, mõelge ometi,” kostub fotoaparaatide plõksatuste saateks ümbritseva rahvasumma seest ärevaid hüüdeid. ”Vaadake, aga see on ju päikeserist,” õiendab risti küünaldega täitev vanem mees.
Taamal ei saa porgandikarva soenguga vene keeles rääkiv proua aru, miks on vaja eestlastel jälle kurta, nagu oleksid ainult nemad nii väga kannatanud ning venelased on jubedad rõhujad. Eriti hea meelega ja ägedalt kätega veheldes rõhutab ta seda välisriikide ajakirjanike kaameratesse. Kodumaise pressi kaamerate ilmumise peale proua taltub.
