Kaplinski kirjutab SL Õhtulehes, et on sel aastal mitugi korda pidanud Eesti valitsuse käitumise pärast häbi ja muret tundma: “seda kõige enam sealt selgesti paistvate Nõukogude ajast tuttavate joonte pärast”.

Kõnekas näide selle kohta on Vilniuse rühma avaldus, millega avaldati toetust Ameerika Ühendriikide sõjapoliitikale. Kaplinski on usaldust väärt allikatest teada saanud, et toetusavalduse Ameerikale kirjutasid valmis ameeriklased, värsketelt liitlastelt nõudsid nad sellele ainult allkirja.

“On selge, et väikeriikidel on tihti ees karm valik iseseisvuse ja turvalisuse vahel,” kirjutab Kaplinski. “Seekord valis Eesti turvalisuse, andes ära suure tüki iseseisvusest, õigusest-võimalusest anda iseseisev hinnang maailmasündmustele. /---/ Meie valitsus ja tema toetajad hakkasid 2003. aasta veebruarist peale rääkima “Orwelli keelt”, kus rahu tähendab sõda, iseseisvus kuuletumist Ameerikale ja vabastamine okupatsiooni nagu Nõukogude ajal.”

Kaplinskit heidutab tõsiasi, kuidas Eesti on ennast mässinud USA ja Suurbritannia valede ja vassimiste võrku, sellal kui maailma ajakirjanduse nende tõelist palet paljastab. “Üks viimaseid (valesid — Delfi toim) nende hulgas käib selle kohta, et USA võimud on maha vaikinud, et Saddam oli valmis ameeriklaste nõudmistele vastu tulema,” kirjutab Kaplinski. “Ühendriigid soovisid vaid sõda, mis oleks kujundanud ümber ja andnud ameeriklaste kontrolli alla ühe maailma strateegiliselt olulisema piirkonna.” Selle nimel käitub USA nagu omal ajal Moskva, kes kamandas oma satelliidid appi Praha Kevadet maha suruma.

Kaplinski loodab, et need eesti poisid, kes “Eesti julgeoleku” nimel Iraaki on lähetatud, tulevad sealt ikka elu ja tervisega tagasi. “Vaevalt nad teavad siis, kas nad olid seal rahuvalvajad, karistussalklased või lihtsalt suure maailmapoliitika mängu nupud, millest ei saanud aru nemad ja millest ei saa või ei soovi aru saada Eesti valitsus,” seisab Kaplinski kirjutises. “Olen ikka enam veendunud selles, et Eestile on Vene ohust suurem oht Siim Kallase ja Juhan Partsi taolised liidrid ja nende Partei ja Komsomol, nagu neid mõttes kutsun.”