Kiiritusohvrite abistamise sihtfondi asutajaliige akadeemik Jüri Martin ütles BNS-ile, et Eestis puudub süsteem Tšernobõli ohvrite ravimiseks, neid ei käsitleta eraldi riskigrupina.

“Eelmine valitsus ei pööranud Tšernobõli veteranidele tähelepanu, kuid me jätkame läbirääkimisi nende vajaduste üle uue ministrite kabinetiga,” toonitas akadeemik.

Tema sõnul pole avalik arvamus Tšernobõli veteranide poolel — nagu polekski olnud seda tragöödiat ja kõike sellele järgnenut.

“Tšernobõli veteranid tunnevad puudust moraalsest toest, samas on nad samasugused Nõukogude režiimi ohvrid nagu küüditatudki — enamik neist saadeti ju avarii tagajärgi likvideerima vastu nende tahtmist,” tõdes Markin.

Sihtfondi ja euroülikooli korraldatud uurimustest selgus, et enam kui 4000 avarii tagajärgede likvideerimisel osalenud Eesti elanikust vajab 93 protsenti arstiabi ja taastusravi, eriti kehvas seisus on peaaegu kõigil hambad.

“Mõnel pool tulevad kohalikud omavalitsused Tšernobõli veteranidele vastu ja maksavad kinni nende hambaravi, kuid keskset sellesuunalist programmi pole,” ütles Martin.

Eestis pole Tšernobõli veteranid seniajani ühist üleriigilist organisatsiooni moodustanud, mistõttu on nende eluliste probleemide lahendamine raske, ütles Tšernobõli veteranide Harjumaa ühenduse esimees Jüri Reimann reedel BNS-ile.

Tema sõnul tulevad Kirde-Eesti, Põlva-, Pärnu- ja Harjumaa piirkondlike organisatsioonide esindajad augustis kokku, et arutada Eesti Tšernobõli veteranide liidu asutamist.

Reimanni hinnangul oleks üleriigiliselt organisatsioonil kergem oma liikmetele abi taotleda. “Eriti aktuaalseks muutub see teema pärast seda, kui Eesti ühineb Euroopa Liiduga, kus on olemas fondid, kellelt me võime abi küsida,” selgitas Reimann.

Ta lisas, et seekord Tšernobõli veteranid Eestis 26. aprillil mingeid mälestusüritusi korraldama ei hakka. “Tavaliselt saame me kokku ümmargustel tähtpäevadel,” sõnas ta. 1986. aasta 26. aprillil toimus

Ukrainas Tšernobõli aatomielektrijaamas plahvatus, millele järgnes tuumakatastroof.