“Kui ma olin väike, nägin, kuidas bussijaamas peksti ühte poissi selle eest, et ta oli vist midagi ära kaevanud. Paljud nägid seda, aga keegi ei võtnud midagi ette,” kirjutas Avinurme 7. klassi õpilane.
Lisaks juhtumite kirjeldamisele nimetasid lapsed ka norimisi põhjusi. Sageli mõnitatakse neid, kes on paksud või teistest nõrgemad, aga ka neid, kes on pärit vaesest perest ega kanna poppe riideid. Norimise objektiks saavad lapsed ka seepärast, et nad on lapsendatud või nende vanemad võtavad sageli viina. Teiste põlu alla võib sattuda ka liiga hea õppimise pärast või põhjusel, et uude kooli tulnud laps ei sula klassis sisse ühtegi juba välja kujunenud kampa.
Norimise põhjuseks võib aga olla ka lapse nimi. Nii kirjutab üks Ragne-nimeline tüdruk, et on kiusamise ohvriks langenud oma eesnime pärast. “Mul ei ole sugugi hea olla tunnis, kui koolist sõidab mööda Ragn Sellsi auto ja keegi hüüab: “Vaadake! Ragne Selts sõidab. Ragne, mis sina siin teed, mine korista linna!“”
Ragne sõnul on vaimne vägivald füüsilisest palju hullem. Tüdruk kirjutas oma kirjandis ka sellisest kiusamise vormist nagu nõrgematele “vitamiini” andmine, kus vitamiiniks on kõhulahtisti. Ragne sõnul võiks kiusajate jaoks olla koolis klubi, kus nad oma murest räägiksid ja abi saaksid.
Marge sõnul tuleks luua kursus noritavatele. Ja seal poksikottide kasutamise võimalus, et nad oma solvumise välja saaksid poksida ega läheks omakorda teisi kiusama.
Oma kirjandites on paljud õpilased tõdenud, et nemad on vägivalla vastu võimetud. “Kui ma peksjatele vahele läheksin, saaksin ise kolaka,” kirjutas üks poiss. Koolidirektorilt või õpetajalt abi otsimine enamjaolt tulu ei too. Tavaliselt kirjutatakse kiusaja päevikusse märkus, kaebaja elu muutub aga veelgi hullemaks.
“Õpetajad on tuntud selle poolest, et nad ei suuda saladusi hoida,” kirjutas üks 8. klassi neiu. “Tihti ei näe õpetajad kiusamist ja kaklemist, ning kuna nad sellest midagi ei tea, ei saa nad ka midagi ette võtta. Tavaliselt ei julge ohvrid õpetajale rääkima minna.”
Paljud lapsed on tõdenud, et koolivägivallale ei ole lahendust ja isegi siis, kui vägivalda koolis ei oleks, vägivallatsetaks väljaspool kooli ikkagi — kooliteel, bussipeatuses, tänaval.
Abi ei loodeta ka vanematelt. “Tänapäeva maailm on nii karm, et igaühel on oma probleemid, mille lahendamisel ei märgata teiste muresid enne, kui on liiga hilja. Seetõttu on noortel probleemid, millest vanemad ei tea midagi. Meie ühiskonna noorte suurimaks mureks on üksindus — laps ei saa kodus oma küsimustele vastust, kuna teda lihtsalt ei panda tähele. Pere kohtub vaid varahommikul ja hilisõhtul, kuna vanemad on päevad läbi tööl ja hõivatud oma probleemidega,” kirjutas Jõhvi gümnaasiumi 9. klassi õpilane.
