"Pole võimalik, mõtlen esimese hooga. Seda on sada korda kontrollitud, ehitajad, eksperdid, ametnikud, jälle eksperdid. Klaaspaneel, 200 kilo, kas keegi sai viga? Vist ei, siis oleks öeldud. Hea seegi. See on esimene positiivne mõte," kirjeldab Aaviksoo blogis oma esimesi mõtteid.

"Ma ei saa aru, kuidas selline jama võimalik on. Aga ma saan aru, et vastutan selle eest," nendib kaitseminister.

"Kui ma 5.aprillil 2007.a. kaitseministeeriumi uksest sisse astusin, oli sambasaaga juba alanud, seitsmendat korda. Mulle üle antud kaitseministri portfellis on Riigikogu 2005st pärit otsus püstitada Vabaduse väljakule Vabadussõja Võidu Sammas (VSVS). Otsuse poolt oli 50 Riigikogu liiget, 30 toetasid Vabaduse memoriaali rajamist võitu meenutava monumendi asemel.

Tol hetkel ei adunud veel üldse, kui jõuliselt hakkab seesama ilmavaateline vastasseis saatma samba püstitamist ja milliseid vorme see võtab. Ikka jälle meenub mulle tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: “Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?” See ei olnud adresseeritud otse mulle. Vaikisin toona, mõeldes sellele kuidas ma koolipoisina vanaema juures suviti Vabadussõja ajalugu lugesin. Vastuse sõnastas tookord hoopis üks teine ekspert: “Vabadussõjata ei seisaks me siin.”

Niisiis oli mul Riigikogu otsus, et monument tuleb teha. Lisaks sellele oli mul ka koalitsioonilepe lubadusega avada VSVS Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks Tallinnas, Vabaduse väljakul. Rong liikus, eelmine reformi- ja keskerakonna valitsus oli juba 14.märtsil välja kuulutanud ideekonkursi ja moodustanud konkursikomisjoni – 4 kunstieksperti, 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister valitsusest ning koalitsiooni ja opositsiooni esindaja Riigikogust) ja 4 avalikkuse esindajat sh vabadusvõitlejad. Eelmine valitsus ütles ka, et sammas avatakse 28.novembril 2008.a. kui Vabadussõja algusest möödub 90. aastat.

Sain komisjonis Jürgen Ligi asendajaks. Tagantjärele on komisjoni koosseisu kallal palju õiendatud – enamik või suisa kõik võinuksid olla kunstiinimesed. Aga alul ei seadnud keegi koosseisu küsimärgi alla, kõik arvasid, et on võimalik konsensusliku otsuseni jõuda.. Mina küll uskusin, et see on võimalik. Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop. Kas muu valik oleks parema tulemuse andnud ?

Konkursi tähtaeg oli 2.juuli – ministeeriumisse oli toodud 44 võistlustööd, palju enam kui loodetud. Kohe alul kerkis komisjonis pinnale sisuline vastuolu, mis oli kogu sellesse sambapüstitamise loosse sisse programmeeritud – ideekonkursi reeglid olid üles ehitatud riigihanke loogikale, et tagada igal juhul võidutöö väljaselgitamine ühemõttelise pingerea alusel ning asuda selle põhjal siis monumenti püstitama.. See oli vastuolus ideekonkursside tavapraktikaga, kus selgitatakse preemiasaajad ja valik realiseerimisele mineva projekti suhtes langetatakse hiljem. Valitsus oli otsustanud, et seitsmes katse Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks ei saa katki jääda ja muutis sellega kõik asjaosalised lõpptulemusele kohustunuks. Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.

Ükski töö ei tekitanud üldist vaimustust, ometi möönsid asjatundjad, et esindatud oli võimalike autorite paremik. Ma ei tea. Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma? Ma eelistasin tähelepanelikult kuulata eksperte, mõelda töö teostatavusele ja mitte minna vastuollu iseenda arusaamadega monumendi tähendusest. Tagasivaates olen leidnud end tihti mõtlemas sellele, kuidas on võimalik kunstieksperdina aktsepteerida üht tööd 44 töö hulgast teise koha väärilisena ja anda hiljem sellele hävitav eriarvamus. Häältega üheksa kolme vastu sai võidutööks Libertas Vabadusristiga samba tipus, teisele kohale jäänud kontseptuaalse töö Meie Inimesed ees. Pinge läks komisjonist ühiskonda.

Ma ei kahtle, et abstrakse tähendusega Vabaduse memoriaali konkursi võitnuks Meie Inimesed. Adusin toona ja olen täna täiesti kindel, et Vabadussõja Võidusambana jäänuks Meie Inimesed teostamata – liig suur oleks olnud kuhjunud ootuste ja pakutud lahenduse konflikt. Minu enda maitseeelistus oli hoopis üks kolmas töö. Ausalt öeldes poleks ma parema meelga selles komisjonis üldse olnud, selles mõttes meeldinuks mulle see kunstiinimeste komisjon küll. Ju on aga tõsi neil, kes ütlevad, et puhta kunstiotsuse teostamise tõenäosus olnuks pisike. Kahjuks !

Valitsus kinnitas komisjoni otsuse. Algasid rahajamad. Kui palju see maksab ? Kes seda teadis? Polnud veel projektigi, hinnad kasvasid nagu pärmi peal. Pea- ja rahandusminister nõudsid numbrit, kasvõi umbes. Lubasin, et mitte üle 100 miljoni. Poleks pidanud lubama – unikaalsete ja poliitiliselt laetud projektide puhul pole hind ennustatav. Kõik sõltub erinevate riskide maandamise hinnast ja kõikvõimalike riskide vastu kindlustamine võib hinda kordades kasvatada. Nii ongi juhtunud. Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda. Lisaks joonistati esialgne piirnumber kohe asjaosaliste poolt nii ministeeriumis kui väljaspool, täis.

Ideekavand oli toorik. Sai palju kriitikat, suur osa õigustatult. Aga siit edasi oli VSVS püstitamise protsess eelkõige minu vastutusel. Sisulistes küsimustes otsustasime maksimaalselt usaldada autoreid, nad olid lisaks kõigele ka autoriõigustega kaetud. Arvan, et see oli õige, autorid olid avatud ja enamus küsitavustest sai lahenduse.

Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse. Kõige vastuolulisemaks kujunes muidugi Vabadusristi küsimus. See on ka kõige põhimõttelisem vastasseis, mida ma kardan, polegi võimalik lahendada. Ma püüdsin küll – kümned arupidamised erinevate huvigruppidega algasid konstruktiivselt, ent sumbusid « Vabadusrist sobib-ei sobi » vastasseisu. “Miks sa ei loobu siis sellest Vabadusristist?”, küsiti mu käest korduvalt. See olnuks sisuline loobumine võidutööst ja kogu ideest, kusjuures keegi polnud vaidlustanud ei konkursikomisjoni otsust ega ka selle alusel tehtud valitsuse otsust.

Sügavamas plaanis olnuks selline välisel survel loobumine aga sümboolse tähendusega – see oleks olnud Vabadusristi häbenemine ja mahasalgamine. See ei ole enam maitse ega ekspertarvamuse küsimus – see on ilmavaateline.

Mulle on korduvalt ette heidetud, miks ei olnud arutelu ja dialoogi, miks ei kuulatud teisi arvamusi, miks mindi vastandumise teele. Nõus – rääkima oleks pidanud veelgi rohkem. Aga ma kahtlen, kas see oleks muutnud lõpptulemust. Kõik mida muuta sai – materjal, kujundus, tekstid, piirid, sümbolid sai ju autorite poolt parimas usus muudetud – oma ideest enesest nad aga loobuda ei saanud.

Septembriks oli teada, milline sammas lõpuks tuleb ja avamise tähtajani jäi 14 kuud. Ma ei teadnud siis veel, mis kõik ees seisab.

***

Olen ikka konverentsil. Kella kuue paiku tuleb suurem selgus – alla pole kukkunud mitte suur klaaspaneel vaid liist, olukord on kontrolli all, ajakirjandus ja osapooled on sündinuga kursis. Tehke kohe ekspertiis, oskan vaid Tallinnasse öelda. Veel üks jama, mõtlen.

***

Vabadusõja Võidusammas vajas püstitamist – seda tänuvõlga ei saanud enam kuhugi edasi lükata. Ja küll ta saab seisma ka niisugusena, nagu ta seda väärib. Seda vastutust pole mul ka kuhugi delegeerida. Kummatigi on aga sammas ja kõik sellega seonduv kujunenud kordades olulisemaks kui osanuksin kunagi arvata. Üsna mu ametiaja alguses soovitas üks hea vaistuga sõber – pane see sambapüstitamise lugu kirja, saab huvitav olema. Ma ei võtnud ta nõu toona kuulda, ei uskunud. Nüüd on aeg vigade paranduseks.

Püüan oma isiklikke arusaamu, kõhklusi ja otsuseid tagasivaates taastada –pühapäeviti mõnda konkreetset sambaepisoodi kriitiliselt lahti mõtestades. Kuni sambaga seotud probleemide lahenduseni. Aega ei ole palju jäänud ja seega pole see ülearu suur koorem kanda. Vahest aitab see mul endal ja teistelgi paremini mõista, mis võinuks olla teisiti."