1. Kui põhikool ja gümnaasium on lahus kas siis ei vöiks teha nii, et igas gümnaasiumis oleks oma erikallakuga klassid — kes gümnaasiumisse läheb saab kohe õppida mingit ainet süvendatult. Siis kaoks ära see “eliiditsemine” mis on hetkel Eesti Vabariigis minu arust juba kõvasti üle piiri läinud. Lapsi kes õpivad nn. tavakoolis nimetatakse juba mingiks alamkihiks ja rumalaks halliks massiks. Juba lapsed on lahterdatud, nagu hinduismis.

Vastavalt gümnaasiumi riikliku õppekava eelnõule peavadki gümnaasiumid edaspidi pakkuma süvendatud õpet. Iga gümnaasium peab valima vähemalt kolm õppesuunda. Suurenenud on valikkursuste loetelu riiklikus õppekavas ning õigus pakkuda valikkursusi, mida riiklikus õppekavas pole kirjeldatud. See annab koolidele lisavõimaluse pühenduda erinevatele valdkondadele.

2. Kas on hr ministril teada, mis seisus on haldusreform täna ja mis tuli takus on just sel aastal haridusreform kiiruga ära teha?

Haridusuuendus on kavandatud läbi viia kuue aasta jooksul, rakendudes nii praeguse kava kohaselt täiel määral 2015. aasta sügisest. Ka kolm juba toimuvat protsessi — uute õppekavade rakendamine, venekeelsete gümnaasiumide eesti õppekeelele üleminek ja gümnaasiumiõpilaste arvu järsk langus, mis 2012/13. õppeaastal saavutab oma maksimaalse sügavuse — langevad samasse aega. Kui lükata süsteemne uuendus nüüd edasi, muutub juba nimetatud muutuste mõju ka juhuslikuks. Seega ei saa me oodata haldusterritoriaalse reformi liikuma hakkamist, sest selles on ju veel põhikokkuleppedki saavutamata — haridusuuenduste seaduseelnõu on aga juba valitsusest läbi tulnud ja selle menetlemine Riigikoguski jõudnud lõppfaasi. Me vastutame otsuste õigeaegsuse eest.

3. Ma olen niimoodi aru saanud, et haridusreformi kohaselt ei tohi gümnaasium ja põhikool enam ühes hoones asuda? Kui nüüd jätta kõrvale pikk debattide, väidete ja vastuväidete odüsseia, siis palun mulle kui lihtsale maainimesele paari sõnaga ära seletada, mis on selles ikkagi halba, kui kaks kooli ühes hoones asuvad?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus pole kuskil nimetatud, et kaks kooli ei võiks töötada ühes hoones. Selles ei ole mitte midagi halba, kui kaks erinevat õppeasutust töötavad ühes majas või siis kõrvalhoonetes — nii on see paljudel juhtudel nii Soomes kui ka mujal Euroopas. Ka näiteks Nõo Reaalgümnaasiumiga samas hoonetekompleksis on Nõo Põhikool. Kui on täidetud kõik õpikeskkonnale esitatud tingimused ning kahe erineva õppeasutuse töö korraldamine sujub normaalselt, siis võivad kaks erinevat kooli asuda ühes hoones.

4. Mis plaanid on VILJANDI MAAGÜMNAASIUMIGA? Kas see vanade traditsioonidega ja ajaloolistes hoonetes asuv õppeasutus saab normaalselt jätkata või lasete oma Loodusel jõuga läbi suruda selle labasuse, et Viljandisse jääks ainult üks gümnaasium?

Minul ei ole selle vastu midagi, kui just Maagümnaasiumis hakkab paiknema Viljandi ühendatud nn puhas gümnaasium. Aga konkreetsed otsused linna sees teevad ikkagi Viljandi linnavõimud.

5. Oleks küll soovinud, et minu pere 3 last käiks ühes koolis. Teie plaani järgi mul igasugune kindlus selleks puudub, sest vanem on selleks ajaks juba gümnaasiumi ealine, esiklassis käija jõuab edasi, aga pesamuna jääb oma kooliga — ei tea kuhu? Miks niisugune toores jõud?

Gümnaasiumiosa tegevuse lõpetamine ei tähenda kooli sulgemist. Soovitavalt jääb põhikool ka Teie kodukohas tegutsema. Eestis on palju kohalikke väga heal tasemel ja õpilaste poolt armastatud põhikoole.

6. Juhtusin täna, 13.12.,vaatama TV- saadet Ajalik ja ajatu, kus rääkis haridusjuht Kersti Nigesen, ühe väga hinnatud kolli juht. Uskuge, see oli sisukas ütlemine laste koolis käimise koha pealt. Kas Te, hr. minister, selliste tarkade inimeste arvamusega ka arvestate, või on see ainult ametnike armee töötulemus?

Arvestame ikka. Kersti Nigesen ei ole ainus koolijuht, kes oma koolist ja õpilastest hoolib. Oma pedagoogilist kreedot viivad ellu paljud koolijuhid, näiteks kirjutas 14. detsembri Postimehes väga hea artikli samuti kogenud koolimees Enn Siimer Viljandimaalt. Olen temaga nõus, et põhikoolil on oma missioon ja tugevaid põhikoole on seni liiga vähe tähele pandud.

Kersti Nigeseniga teen ma tihedat koostööd — täna hommikulgi käisin Vanalinna Hariduskolleegiumis, et temaga haridusküsimusi arutada. Väärtuspõhine kasvatus selles koolis on mulle sümpaatne. Just kõnealuses koolis on ühendatud paindlikult mitmed erinevad tegevusvaldkonnad ja loodud neist terviklik keskkond — ruumiliselt paiknevad aga gümnaasium ja nooremad klassid erinevates hoonetes, olles sisuliselt ka eraldatud. Kõige olulisem on, et erinevatele õpilastele lähenetakse nende individuaalset arengut arvestades. Ses mõttes on põhikoolilastele ja gümnasistidele nende eale vastavate tegevuste ja kogemuste pakkumises hariduskolleegiumi üks tugevusi. Just sellist paindlikkust peaksid teised koolijuhid Kersti Nigesenilt õppima. Ka eraldi põhikooli- ja gümnaasiumiosad sobivad kolleegiumi üldraamistusse tulevikus hästi.

7. Kas sellest koolireformist muutub ka midagi minu jaoks, kes ma õpin algklasside õpetajaks?

Ei, sest lapsed alustavad kooliteed endiselt algklassidest.

8. On olnud juttu matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmisest. Äkki oleks mõtet muuta kohustuslikuks ühe reaalaine eksam (mat., füüsika või keemia). Lisaks omavad viimased igapäeva elus rohkem praktilist väärtust. Tallinna Tehnikaülikoolis on algus just reaalainetes, kas selle reformiga ei tehta karuteenet inseneriharidusele?

Kohustuslike riigieksamite määratlemisel on lähtutud sellest loogikast, et need käsitlevad erinevaid Eesti ühiskonnas eluks vajalikke keeli — eesti keelt, võõrkeelt ja matemaatilist keelt. Matemaatilise (nagu ka verbaalse) keele omandamiseta ei ole võimalik teistes, mitte ainult reaalainetes edukalt toimida. Loodusainete omandatust saab gümnaasium kontrollida aga küpsuseksami kaudu — see saab olema komplekseksam, mille koostamisel lähtutakse kooli õppesuundadest.
Reformiga ei tehta karuteenet inseneriharidusele. Kohustuslik matemaatikaeksam laiendab nende õpilaste ringi, kes reaalaineid oluliseks peab. Kohustusliku ühisosa vähenemine gümnaasiumi õppekavas ja valikuvõimaluste suurenemine gümnaasiumiõpilaste jaoks annab neile noortele, kes on huvitatud reaalainetest, lisavõimalusi saada vajalik ettevalmistus edasisteks õpinguteks valitud tehnikakõrgkoolis või kutsekoolis.

9. Kui gümnaasiumid suletakse, kas siis eeldatakse et lapsed lähevad kõik kutsekoolidesse? Või rajatakse hiiglaslikud kombinaat-gümnaasiumid?

On ilmne, et kui lähiaastatel õpilaste arv 10.-12. klassides veel 25%-30% väheneb, siis kõik praegused gümnaasiumid jätkata ei saa ja osa neist on vaja omavahel ühendada. Kuid koolid jäävad. Ilma gümnaasiumiastmeta põhikoolina jätkavad need õppeasutused, mis ei suuda täita põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega ning gümnaasiumi riikliku õppekavaga kehtestatud tingimusi. Võimaliku tingimusena on varem nimetatud kuue klassikomplekti olemasolu — kokku niisiis kaks 10., kaks 11. ja kaks 12.klassi. Kas see on hiiglaslik kombinaatkool?!

Tulevikus peaks iga gümnaasium noortele pakkuma võimalust õppida erinevates süvendatud ainevaldkondades, mida kool peab pakkuma vähemalt kolm. Valdkondade sees peab kool noorele andma võimaluse valida erinevaid valikkursusi, mitmed neist on kirjeldatud riikliku õppekava eelnõus, kuid koolil on õigus lähtudes oma spetsiifikast pakkuda veel teisigi kursusi, igati tervitatav on kooli asukoha identiteeti ja kultuuri rõhutavad valikkursused.

Et kool suudaks neid nõudmisi täita, peab olema teatud kriitiline mass õpilasi. Kindlasti ei paisutata ka gümnaasiume üle, näiteks ühes vähestest praegu töötavatest puhastest gümnaasiumidest, Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumis on viis paralleeli nii kümnendas, üheteistkümnendas kui ka kaheteistkümnendas klassis, kokku umbes 550 õpilast. Ja ka see ei ole kombinaatkool. Treffneri sarnased, kuid ilmselt väiksemad puhtad gümnaasiumid peaksid töötama kindlasti kõikides maakonnakeskustes ja kindlasti jääb väiksemaid piirkonnagümnaasiumeid ka mujale maapiirkondadesse.

Mis puudutab kutsekoole, siis keegi noori sinna ei sunni. Elu ise on näidanud, et Eesti kutsekoolidest saab üha paremat õpet ja noored tahavad sinna iga aastaga rohkem õppima minna. Sügisel oli kutsekoolidesse rohkem tahtjaid kui kunagi varem. Haridussüsteemi ülesanne ongi pakkuda võimalikult palju valikuid. Kes tahab konkreetset ametit selgeks saada, valib kutsekooli, huvi korral on sealtki võimalik jätkata kõrgkoolis, iseäranis siis, kui haridusuuenduse käigus anname võimaluse ka soovijatel õppida koolis lisa-aastal täiendavalt kõiki üldaineid.

Gümnaasiumi valides saab tulevikus lähtuda õppesuundadest ja valikkursustest, mida erinevad gümnaasiumid pakuvad. Pärast gümnaasiumi lõpetamist on taas valida kas kutsehariduse või kõrgkooli vahel. Uuendused haridussüsteemis teenivadki seda eesmärki, et pakkuda noortele rohkem valikuid.

10. Kas paljude gümnaasiumide sulgemisega kaasneb ka laiaulatuslik internaatide rajamise programm?

Laiaulatuslikku programmi ei kaasne. Kõige olulisema põhimõttena arvestatakse, et õpilased saaksid kodus elada ning transpordiga — kas ühiskondliku või koolitranspordiga — koolis käia. Edasi tuleb hinnata ka olemasolevaid koolide, kutseõppeasutuste, rakenduskõrgkoolide ja kolledžite õpilaskodusid, kus on juba praegu tühje kohti. Ning alles siis tuleb kõne alla uute õpilaskodude loomine. Ainuüksi haridusuuenduse tõttu tekib täiendavat ühiselamuvajadust siiski nii harvalt, et mõistlikum kui uusi ühiselamuid ehitada on katta õpilaste kodumajutuse kulusid. Hinnata tuleb konkreetseid vajadusi igal üksikjuhul eraldi ja sellest tulenevalt saab riigieelarves ka toetust ette näha.

11. Teatavasti on keskharidus EV-s kohustuslik. Kas nüüd teeme siis vaid põhikooli lõpetamise kohustuslikuks? (lööme gümnaasiumid põhikoolist lahku ja võtame neid vähemaks). Või viiks siis kohe algkoolid ka lahku ja piirdukski ainult kohustusliku algharidusega ? Ainult EV-s saab toimiva haridussüsteemi lammutamine sellisel kujul toimuda,mujal maailmas väärtustatakse haridust.

Eestis on kohustuslik põhihariduse omandamine. Kohustuslikku keskharidust kohtab ka mujal ilmas kaunis harva. Euroopas ja ka maailmas on tavapärane see, et põhikool ja gümnaasiumiaste on eraldiseisvates õppeasutustes — just selleks, et väärtustada mõlemat haridustaset eriti. Muidugi on eesmärgiks, et noored õpiksid piisavalt kaua ja vastavalt huvile ning võimetele — kindlasti peame Eestis vajalikuks, et iga noor jõuaks keskhariduseni, kuigi selleks saab kasutada paindlikult erinevaid teid.

12. Ma ei ole nõus Teie väitega, et põhikooli ja gümnaasiumi eraldamine vähendab hariduslikku kihistumist. Küll olen ma nõus, et see reform tuleb ära teha, sest haridussüsteem muutub ökonoomsemaks ning pedagoogikas on võimalik veidi tõsta kvaliteeti. Ja ebavõrdsuse kasvu leevendamiseks tuleks arendada mehhanisme, mis suurendavad haridusele ligipääsu. Aga nende mehhanismide võtmed ei asu Haridusministeeriumis. Vaid sotsiaalministeeriumis ja ilmselt ka regionaalministri alas.

Nii väikeses riigis ei saa olla nii, et ministeeriumidel on suuremate uuenduste puhul erinevad eesmärgid. Määrav on just eesmärkide ühtmoodi mõistmine ja koostöö. Olen tõepoolest väitnud, et kui me uuendust praegu ette ei võta, viib see senisest suurema kihistumiseni, sest tingimused erinevate paikkondade ja isegi linnaosade koolides muutuvad liiga ebaühtlasteks. Seda tahan kindlasti ära hoida.

13. Ja nüüd siis küsimus — kas riik jätab reformikesega tekkivad probleemid paindlikult omavalitsuste kanda, et sellega survestada nn vabatahtlikku omavalitsuste liitumist? Ja kas mu kuklatunne on õige, et omavalitsustele need probleemid tahetakse jätta, et valitsuserakonnad saaksid promoda oma õhukese riigi demagoogiat?

Munitsipaalkoolide puhul otsustavadki omavalitsused. Haridusstandardi kehtestab riik. Riigil on valida, kas lasta osal koolidel omavalitsuste vähese koostöötahte tõttu aeglaselt nõrgeneda ja kadudagi või kehtestada ühtsed reeglid, mille alusel on võimalik ühtlane koolivõrk säilitada, et lapsed saaksid kõikjal korraliku hariduse.

14. Ja mitu gümnaasiumi siis hetkel on?

Gümnaasiumiaste on avatud 226 kooli juures. Puhtaid gümnaasiume on 4 (1 erakool, 1 munitsipaalkool, 2 riigikooli). Lisaks neile tegutseb 16 täiskasvanute gümnaasiumi.

15. Tunnen muret erivajadusega laste hariduse pärast. Mis neist saab, on ju selge, et nt. liikumishäirega laps põhjustab tahtmatult koolivägivalla teiste tervete seas, aga teiste muredega samuti. Vaevalt neid mõnes maakonnas koolitäis kokku tuleb, aga niisugused lapsed vajavad just eriti kodust lähedust.

Küsimusest on pisut raske aru saada. Liikumispuudega õpilane ei saa kuidagi tekitada koolivägivalda tervete seas. Pigem on küsimus selles, et mitte kõikides koolides ei ole veel sellist koolikeskkonda, et liikumispuudega õpilane saaks koolimajas vabalt liikuda. Uute koolimajade ehitamisel ja vanade renoveerimisel püütakse luua tingimused ka ratastooliga liikumiseks. Kui õpilane iseseisvalt kooliruumides liikuda ei saa, siis on vajalik ja võimalik taotleda isiklikku abistajat.

Hetkel on liikumispuudega õpilaste jaoks loodud üks riigikool, mis asub Haapsalus. Käivitunud on erinevates maakondades asuvate hariduslike erivajadustega õpilastele mõeldud riigikoolide renoveerimised. Nende koolide kordategemisel arvestatakse asjaoluga, et erivajadustega õpilastele oleksid tagatud kõik vajalikud teenused ning sellele vastav ruumikeskkond.

16. Kas uus õppekava arvestab ka vähemvõimekate õpilastega? Selliseid õpilasi on piisavalt palju kelle jaoks põhikooli matemaatika pole jõukohane. Kas poleks õige juba alates kuuendast klassist kehtestada kaks õppekava: lihtsam ja veidi raskem. Praegu käib koolide survestamine, hinnete osas (kõigile kolm!). Jõuetekohane õppekava on ausam ja kasulikum lähenemine. Kõik jutud parandamisõppe võimalustest ja muust sellisest on suur õhumull. Ja kas on mõeldud korrarikkujate ja õppida mittesoovivate õpilaste peale?

Et vältida hariduslikku kihistumist, ei saa toetada õppekava jagamist „tarkade laste õppekavaks“ ja „rumalate laste õppekavaks“ — ühtne õppekava peab andma paindlikkuse töötada valdava enamuse (erandlikel juhtudel toimub töö põhikooli lihtsustatud õppekava alusel) õpilastega. Uuendatud põhikooli riiklikus õppekavas esitatakse õpitulemused heal tasemel. See jätab õpetajale võimaluse paindlikult läheneda vähemvõimekatele õpilastele, seejuures vähendada nõudmisi, aga tagada õpilasele väärika edasimineku.

Uuendatud põhikooli õppekavas on suurt tähelepanu pööratud hariduslike erivajadustega (sh ka vähemvõimekatele) õpilastele. See puudutab mitte ainult matemaatika õppimist. Uus õppekava näeb ette, et sõltuvalt õpilase hariduslikust erivajadusest, võib põhikool teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi — õppeajas, õppe sisus, õppeprotsessis, õpikeskkonnas või taotletavates õpitulemustes. Lisaks sellele on õppekava üldosas esitatud nõue, et õpet kavandades ja ellu viies tuleb arvesse võtta õpilase taju- ja mõtlemisprotsesside eripära, võimeid jne.

Põhjendamata puudumiste tõttu mitterahuldavad hinded saanud õpilaste osas annab põhikooli riiklik õppekava koolile senisest lihtsama võimaluse jätta õpilane klassikursust kordama, sel juhul ei ole tarvilik täiendava õppetöö korraldamine.

Halvasti käituvate ja teisi häirivate või ohustavate õpilastega toimetulemiseks võimaldab uus seadus terve hulga meetmete võtmist . See tõstab kindlasti õpetaja enesekindlust ja staatust koolis.

17. Kui palju on tehtud uuringuid sellise süsteemi poolt ja vastuväidete kohta? Kas on mõeldud selle peale, mis saab siis kui laste arv jälle suurenema hakkab? Või arvestataksegi sellegaet maapiirkonnad jäävad tühjaks ja sinna enam elama ei minda? Miks ei või lasta asjal minna loomuliku rada pidi- elu paneb ju ise koolid paika. Praegu õpilaste arv väheneb, õigustatud näib koolide arvu vähendamine, kuid kas HM-s on mõeldud ka sellele, mis siis saab kui praegused emapalgalapsed hakkavad kooli minema ja tahavad ka gümnaasiumi minema. Kas siis hakatakse gümnaasiume taasavama?

Praegune koolivõrk on loodud ajaks, mil meil olid koolipingis kuni 25000 lapsega aastakäigud. Vahepeal on õpilaste arv ligi 80000 õpilase võrra langenud — see ju peab kajastuma ka koolide ja klassikomplektide arvus. Loodame, et vabanevat raha saab kasutada omakorda õppekeskkonna parandamiseks ja õpetajate palgatõusuks.

Laste arv hakkab lähiaastatel suurenema ehk igas kümnendas omavalitsuses, kuid endisesse mahtu see niipea tagasi ei jõua ning võimalik tõus jaotub ka väga ebaühtlaselt. Ka nn kasvava õpilaste arvuga omavalitsused jagunevad omakorda 2-ks. Esimesel juhul on muutused tulevikus sellised, kus õpilaste arvu kasv toob tõepoolest lähema 10 aasta pärast kaasa vajaduse ALGKLASSIDES uute klasside või koolide moodustamiseks. Gümnaasiumisse jõuavad need lapsed kooli alguse hetkest 9 aasta pärast. Teistes omavalitsustes õpilaste arv küll suureneb, aga see toob kaasa üksnes klassi täituvuse suurenemise nt 10-lt õpilaselt 13-le. Vahepeal on aga õpilaste arv vähenenud mitte protsentides, vaid kordades.

Ministeeriumil on olemas ülevaade emapalgast mõjutatud omavalitsustest ja ka neist omavalitsustest, kuhu see mõju tänaseni kahjuks jõudnud ei ole. Tehtud on põhjalikud analüüsid ka koolivõrgust maakondade kaupa.

18. Küsin konkreetse näite varal. Võtame kaks lähestikku asetsevat kooli ja oletame, et ühest (näiteks Tabivere Gümnaasiumist) saab põhikool ja teisest (näiteks Lähte Ühisgümnaasiumist) saab gümnaasium. Kas Tabivere nooremad lapsed hakkavad siis Lähtel koolis käima?

Miks nad peaksid, kui põhikool jääb kodu lähedale alles? Tõenäoliselt ei oleks ka Teie pakutud juhul Lähte Tabivere valla õpilaste esimene valik. 2006-2008 jätkas Tabivere valla koolides (2 kooli) põhikooli lõpetanud 100 õpilasest Lähtel õpinguid 2 õpilast, Tartu linnas aga 11 õpilast. Koos kutseõppega olid Tartu linna koolid õpingute jätkamiseks sobilikud 48-le õpilasele. Tartu linnas põhikooli lõpetanutest otsustas samal ajal Tabivere Keskkoolis jätkamise kasuks 13 õpilast (Lähtel 15).

Mingeid seoseid loob Tartu kooli lõpetanud õpilaste puhul see, et Tabivere Keskkooli kasuks otsustanute keskmine lõputunnistuse hinne oli 3,6, lähemalasuva Lähte Ühisgümnaasiumi kasuks otsustanutel 4,0. Samal ajal läksid Tabivere vallas põhikooli lõpetanud õpilased Tartu linna gümnaasiumidesse keskmise hindega 4,9. Vahed on märgatavad.

Kui Te vastate “ei”, sest Lähte koolimajja saab kaks kooli — nii põhikool kui ka gümnaasium, siis küsin järgmise küsimuse: Kui Lähtele jääb ka põhikool, siis on võimalik, et sinna ei mahu lisaks põhikoolile 3 korda 120 õpilast gümnaasiumi lihtsalt ära. Mis siis saab?

Mahub ikka. Käesoleval õppeaastal õpib Lähte Ühisgümnaasiumis gümnaasiumiastmes 137 õpilast. Viimase 10 aasta jooksul on keskmine gümnaasiumiõpilaste arv Lähte Ühisgümnaasiumis olnud 126. Seega tehakse Lähtel head tööd ja õpilased tahavad selles koolis käia — ma ei kahtle, et Lähte Ühisgümnaasium jätkab ka tulevikus. Põhikool mahub sinna ka ära, sest teie algne ülepaisutatud arvutus eeldanuks, nagu oleks tarvis gümnaasiumi säilitamiseks igas aastakäigus 120 õpilast, kuid see on suur eksitus! Kui on 120 õpilasest räägitud, siis ikka 10.-12.klassini kokku. Aga ikkagi — me ei keskendu mitte numbritele, vaid õppe sisule, s.t. kooli kvaliteedinõuetele.

Oletame siiski, et majja mahub nii põhikool kui ka gümnaasium. Nad peavad hakkama jagama nii sööklat, saali garderoobi ka kui võimlat ja minu arust on lausa raiskamine majas, millega sai seni hakkama üks juhtkond, edaspidi maksta palka kahele juhtkonnale. Kas need lisakulud kompenseeritakse kohalikule omavalitsusele?

Soomes on asi lahendatud nii, et eri koole võib juhtida teatud juhtudel ka üks direktor, igal koolil on aga oma õppealajuhataja — kõnealuste suhteliselt väikeste koolide puhul pole täiel määral eraldi juhtkondi vajagi.

19. Uus süsteem vajab mõnda kohta lausa uut koolihoonet ja kindlasti ka õpilaskodusid. Kes maksab nende ehituse eest?

Riik võib näha ette toetuse eesmärgistatud tegevuse toetamiseks.

20. Kui palju läheb kavandatav koolireform kokku maksma ja kui palju raha koolireformi teostumisel kokku hoitakse?

Soovitan lugeda uuringut Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS ja AS REGIO projekt “Üldhariduskoolide võrgu korraldamine” aastast 2005  ja käesoleval aastal juba valminud maakondade koolivõrgu analüüse. Nii kokkuhoid kui kulu on seotud erinevate stsenaariumide rakendumisega, kuid teatud riskid (nt õpetajate ametikohtade arvu vähenemise risk) ohustavad meid uuendusest sõltumatult. Teine küsimus on selles, et reformimata koolivõrgus toimub hariduslik kihistumine tunduvalt kiiremini ja lõppkokkuvõttes valulisemalt ning ligipääs haridusele halveneb enam, kui kindlate tingimuste alusel reformitud koolivõrgus. Arvutusi saab hakata tegema sellest hetkest, kui omavalitsused pakuvad konkreetseid lahendusi põhikoolide ja gümnaasiumide paiknemise kohta.

Kas Te olete mõelnud, palju läheb ühiskonnale maksma see, et ligi 30% kõigist töötutest on küll lõpetanud üldgümnaasiumi, kuid ei oma ei kutse- ega kõrghariduslikku kvalifikatsiooni? Või see, et pettunud ja oma valikuid kahetsevad noored on katkestanud gümnaasiumi ilma lõpetamata?

21. Kas on tehtud analüüse, mis saab edaspidi, kui praegused lasteaialapsed, kes ei taha olemasolevatesse lasteaedadesse ära mahtuda, kooli jõuavad? Kui on tehtud, siis millised järeldused on saadud?

Esialgse analüüsi tulemused näitavad, et need lapsed, kes näiteks järgmisel aastal kooli jõuavad, lõpetavad põhikooli aastal 2018. Nad mahuvad kõik koolidesse ära, seast earühm on tunduvalt väiksem kui siis, kui praegune koolivõrk kujundati.

22. Kui lahutatakse,kas siis tuleb direktoreid ja muid pedagooge juurde?Kui jah,siis on see mõttetus.

Tänapäeva Eesti koolis on kvalifitseeritud õpetajaid veel puudu, äkki ei tule neid kuskilt juurde. Võin kinnitada, et uuenduse tõttu kvalifitseeritud õpetajad tööd ei kaota. Lahutamine, kui see teoks saab, ei tekita klassikomplekte juurde — seega õpetajate vajadus sellest otse ei sõltu. Õpetajad jaotuvad ümber vastavalt kas põhikooliks või gümnaasiumiks kujundatud õppekeskkondadesse.

23. Minu küsimus seisneb selles,et nn. Eesti Vabariiki on olnud juba 20 aastat!Miks Eestis vene koolide õpilased kooli lõpetamise järel eesti keelt ei räägi või hoopis varjatakse oma eesmärki eestlasi kahekeelseteks õpetada.

Olukord noorte keeleoskusega muutub järjest paremaks. Ka üleminek eesti õppekeelele venekeelsetes gümnaasiumides toimub eesmärgipäraselt.

24. Olen kuulnud, et eliitkoolidest kavatsetakse teha tavalised piirkonna koolid, et ühtlustada hariduse kvaliteeti. Kui peaks tõesti niimoodi olema, siis kas te ei arva, et kvaliteedi ühtlustamiseks ei tuleks paremaid koole alla suruda vaid hoopis leida meetmed, et nõrgemaid koole tugevdada?

On tõsi, et eelnõu eesmärgiks on ühtlustada hariduse kvaliteeti, kuid kindlasti mitte sedapidi, et igati heal tasemel koolid peaksid kvaliteedis järeleandmisi tegema, et teistega võrdsed olla. Alla ei suruta kedagi, aga võimalus kvaliteetset haridust saada võiks olla kättesaadav kõigile lastele. Kui kohustusliku hariduse (põhikooli) tasemel toimuvad vastuvõtukatsed, peaks see olema sisuliselt põhjendatud ja igale koolikohustuslikule lapsele peab olema loodud võimalus asuda õppima ka ilma katsete kadalippu läbimata kodulähedases koolis.

See, kui nn eliitkoolid võtaksid vastu ka teatud hulga piirkonna lapsi, ei halvenda kellegi olukorda. Valikuga ja omanäolised, kui soovite siis ka eliitgümnaasiumid peavad olema. Samas ei peaks põhikooliõpilasi väga selekteerima, sest kui n.ö. andekamad nopitakse välja, muutuvad vähem kaalukaks ka klassid neis koolides, kust paremad on välja rehitsetud. See meetod vaesestab üldiselt kogukondi.

25. Kas minister on mõelnud sellele, et maalastel, kel sel juhul lähim gümnaasium on 50 kilomeetri kaugusel, tuleks õpilasel palju aega ja raha kulutada bussisõitude peale?

Juttu kodugümnaasiumist on mõtet rääkida ikka siis, kui seal natukenegi õpilasi on — ja mitte ainult praegu, vaid ka 3 aasta pärast. Transpordile kulub kindlasti isegi 50 kilomeetri puhul vähem raha kui ebamõistlikult väikese gümnaasiumi ülalpidamisele. Transpordikorralduse, vastavate toetuste ja vajadusel ka õpilaskodude või muude majutusvõimaluste tagamisel on võimalik ka riigieelarves eraldised ette näha. Seda kasvõi optimaalsema koolivõrgu arvelt. Ja kuigi ehk kool asub õpilasest kaugemal kui seni, tagab kool vastukaaluks talle suuremad valikuvõimalused ja sellega ka paremad arengutingimused. Gümnaasiumi osa lahti hoidmine võib olla vahel näilik võit vallavanemale, kuid õppimisvõimaluste kvaliteedikaotus õpilasele.

26. Miks HM surub iga hinna eest peale uut õppekava, milleks tegelikult veel sugugi valmis ei olda: pole paljudele ainetele vajalikku töökeskkonda ja õppevahendeid, katsevahendid, puuduvad õpikud, mis vastaksid õppekavale?

Õppekava ei rakendu ju kohe. Kõigepealt tuleb ta alles heaks kiita. Õppekavast tulenevad vajadused nii õppekirjanduse kui õppevahendite, aga ka nt õpetajakoolituse osas. Seega peab dokument, millel põhineb arendus, olema enne valmis, kui ettevalmistused üleminekuks algavad. Selleks, et arendustööd saaks läbi viia, on jäetud aega, enne kui koolidele esitatakse nõudmisi uuendatud õppekavaga seonduvalt.

Uuendatud õppekavale üleminek toimub etapiviisiliselt: 1., 4. ja 7. klassis 2011. aasta 1. septembril; 2., 5. ja 8. klassis 2012. aasta 1. septembril; 3., 6. ja 9. klassis ning gümnaasiumis hiljemalt 2013. aasta 1. septembril. See jätab piisavalt aega vajaliku õpikeskkonna ja õppevahendite loomiseks. Korraga ei ole tarvidust uut füüsilist keskkonda luua, sest õppekava ei keera olemasolevat pea peale, vaid leevendab paljuräägitud valupunkte: õpilaste koormus, selgus õpitulemustes, ainetevahelised seosed, väärtushinnangute ja üldoskuste kujunemine, valikuvõimalused gümnaasiumiastmes.

27. Kui kaotame katsed praegustesse süvaõppega koolidesse, siis kuidas peaksid need koolid tagama, et nende antava hariduse tase oleks jätkuvalt kõrge. Kas süvaõppe kaotamine on ikka arukas mõte?

Uuendatav õppekava ei takista süvaõppe rakendamist. Põhikooli osas on selleks jätkuvalt ette nähtud vaba tunniressurss, mille kasutamise otsustab kool. Kuid samas pole koolikohustuse täitmist tagava põhikooli puhul sisseastumiskatsete rakendamine õigustatud. Gümnaasiumis pakub uus õppekava võrreldes kehtiva õppekavaga süvaõppe rakendamiseks suuremaid võimalusi. Kõigile kohustuslike kursuste arvu on vähendatud ning õpilastel jääb rohkem võimalusi õppida seda, mis pakub neile huvi ning on vajalik tulevikus. Gümnaasiumi puhul on sisseastumiskatsete rakendamine väga oluline, sest tegemist ei ole koolikohustuse täitmist tagava õppeasutusega ja igasse neist peavad olema võrdsed sisse saamise võimalused nii lähemalt kui kaugelt tulnuile.

28. Millal saab õpetaja kaitse õpilaste eest, kes ei soovi õppida ning segavad tundides õppetööd ega allu korraldustele?

Uue seadusega nähakse ette rida meetmeid, millega õpetaja õpilast mõjutada ja korrale kutsuda saab. Nende hulgas on nii selliseid, mis on eelkõige õpilast toetava iseloomuga kui ka karistuslikku laadi — nagu näiteks õppetööd segava õpilase tunnist eemaldamine või äärmisel juhul isegi ajutine õppes osalemise keeld. Seni ei ole sellised õpetajapoolsed käigud olnud seaduse kattega. Õpetaja staatus uue seadusega kahtlemata tõuseb.

29. Hr. minister, millises koolis teie hariduse saite?

Lõpetasin Tallinna I Keskkooli (praegune GAG) ja pärast seda Tallinna 19. Tehnikakooli.

30. Reformi tagajärel võib tekkida olukord, kus minu laps peab hakkama ca 40km kaugusel koolis käima, kus ei ole hetkel internaati. Kuidas see koolis käimine välja nägema hakkab? Kust võetakse aeg ja raha analoogilistes olukordades internaatide ehitamiseks ja transpordi korraldamiseks?

See on tõsi, et gümnaasiumide võrgu koondumisega võib mõnes piirkonnas õpilastele pikeneda koolitee. Aga millegipärast on juba praegu Teie omavalitsuse osa noori suundunud keskharidust omandama kohapealsest gümnaasiumist eemale. Just see ongi vähendanud Teie kodukooli õpilaste arvu.

Oleme kavandanud uude Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse vastavad sätted, mis ühelt poolt kohustavad kohalikke omavalitsusi korraldama oma õpilastele transporti kas oma piirkonna gümnaasiumi või õpilase elukohale lähimasse gümnaasiumi ning teisalt annavad võimaluse näha riigieelarves ette täiendava toetuse kohalikele omavalitsustele õpilaste transpordi korraldamiseks. Massilist internaatide ehitamist me siiski ei kavanda, pigem püüame ära kasutada olemasolevaid võimalusi (kutsekoolide õpilaskodud, eramajutus jms) neile õpilastele, kellele tõesti pole kuidagi võimalik transporti korraldada.

31. Küsimused õppekavade reformi kohta:
(1) Koolireform ei saa kindlasti valmis järgmiseks sügiseks, kuid uus õppekava, mis otseselt eeldab mitme klassikomplekti olemasolu gümnaasiumi igas aastakäigus (et oleks võimalik valida eri suundade vahel), tahetakse käima lükata aga just siis. Samas on üldharidussüsteemi arengukava 2007-2009 2009. aasta rakendusplaanis kirjas: “Aastaks 2013 on 50% -s gümnaasiumides täppis-, loodus-, tehnika- ja/või tehnoloogia õppesuunad” . Kas see tähendab seda, et ülejäänud 50% gümnaasiumidest saavad kõik õpilased loodus/täppis/tehnika õppeainetes õpet vaid uues õppekavas ette nähtud minimaalse kohustusliku osa ulatuses, see tähendab palju väiksemas mahus kui seni?

Uuendatav gümnaasiumi riiklik õppekava näeb ette, et gümnaasium võimaldab süvendatud õppe vähemalt kolmes õppevaldkonnas. Vähemalt üks neist peab sisaldama loodusaineid ning vähemalt üks sotsiaalaineid riiklikus õppekavas kirjeldatud kohustuslike ja valikainete mahus. See tähendab, et iga gümnaasium peab pakkuma nii loodus- kui ka sotsiaalainete õppesuundi. Ehk teisisõnu, igal gümnaasiumiõpilasel peab olema võimalus valida talle sobiv õppesuund. Igal juhul laiendame uue õppekavaga gümnaasiumide kohustust loodus- ja täppisteaduste , aga ka tehnoloogiaalast õpet pakkuda.

(2) Samast dokumendist leidsin lõigu “Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava rakendusuuringute tellimine” ning selle tagant märkuse “Uuringud on läbi viidud”. Kas nende uuringute tulemustega on võimalik ka tavainimestel tutvuda?

Vt nt Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehel

(3) Uus õppekava taandub ühtluskooli põhimõttest. See tähendab et gümnaasiumi lõpetamise järel on õpilase valikuvõimalused juba piiratud. Kas plaanitakse ka mingite “tasanduskursuste” võimalust neile, kes mingil põhjusel hiljem leiavad, et nad on gümnaasiumi astudes vale kallaku valinud? Mujal arenenud riikides on analoogsetel juhtudel enamasti sellised kursused olemas (näiteks USAs kolledžite süsteem).

Uuendatud gümnaasiumi õppekava koostamisel oli aluseks põhimõte, et valikkursused ja õppesuunad võimaldaksid õpilasel tegeleda enda huvidele vastava valdkonnaga, samas ei näe õppekava ette õpilaste elutee määratlemist 10. klassi alguses. Uuendatav õppekava ei taandu ühtluskooli põhimõttest, sest see põhimõte ei tähenda, et kõik gümnaasiumilõpetajad peavad saama absoluutselt ühesuguse hariduse, nagu see oli omane nõukogude koolisüsteemile. Kehtivas riiklikus õppekavas on samuti ette nähtud, et vähemalt 24 kursuse kasutamise kolme aasta jooksul määratleb kool kooliõppekavas. See aga ei tähenda, et gümnaasiumi lõpetaja valikuvõimalused oleksid piiratud. Sisseastumistingimused kehtestavad kõrgkoolid ise ning nad võivad pakkuda ka „tasanduskursusi“ juhul, kui peavad seda vajalikuks. Kuid uuendatav õppekava ei tekita ühelegi lõpetajale mingeid formaalseid takistusi õpingute jätkamise osas.

Ühtluskooli põhimõtet järgib ka meie õppekavatraditsioon, mille alusel on õppekava kohustuslikus ainetemahus kõik ained esindatud, vastupidiselt Teie poolt viidatud rahvusvahelistele näidetele, kus on võimalik gümnaasiumiosas mõnest põhikursusest täielikult loobuda.

32. Mind huvitab väga, miks võimaldatakse Eestis venekeelset kooliõpet? Miks te ei tee kohustuslikuks kõikides koolides õppida eesti keeles kohe esimesest klassist alates? Ja ausalt öeldes, mind ei huvita see, et see pahandab venelasi. See on Eesti riik ja peame oma riigi eest seisma!

Venekeelses gümnaasiumis on alanud eestikeelsele õppele üleminek. Suurimaks takistuseks veel kiiremale tempole on kvalifitseeritud õpetajate nappus, kes neis koolides õpetaksid. Venekeelne kooliharu kaotab õpilasi oluliselt kiiremini, kui see on juhtunud eestikeelsetes koolides.

33. Ma pole kuulnud veel ühegi õpetaja suust positiivset tagasisidet sellele reformile! Kas on selle reformi välja töötamisel arvesse võetud õpetajate arvamust? Kas on neilt üldse küsitud midagi? Reforme töötavad välja ametnikud ja spetsialistid, kes ise pole kunagi õpetajana töötanud ega muul otsesel moel omanud kokkupuudet igapäevase reaalse koolieluga (ei lähe arvesse fakt, et mõni ametnik on ka lapsevanem ja tema laps käib koolis!)

Kõikide partnerite, sealhulgas õpetajate, arvamust on kuulatud ja võimaluste piires ka arvesse võetud. Kuna riigi tasemel tuleb koondada kõigi huvigruppide ettepanekud ja soovid, siis on ministeeriumi väljapakutud lahenduse näol alati tegemist teatud kompromissiga. Eelkõige peame me siiski silmas pidama õpilaste huve ja sellest lähtuvad ka meie tegevused.

Nii suure muutuse algatamine ilma eelneva põhjaliku aruteluta oleks igale ministrile poliitiline enesetapp. Minul oli see teadmine, et kõigil suurematel 2008. ja 2009. aasta hariduskonverentsidel ja -foorumitel on peetud vajalikuks põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamist. Eesti kaks väga suurt hulka huvirühmi ja institutsioone esindavat kogu — Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Haridusfoorum on oma selged seisukohad esitanud nii Haridus- ja Teadusministeeriumile kui ka Riigikogule (13.11.2008 Harta ettepanekud Riigikogule; 5.-6. 12.2008 Haridusfoorumi seisukohad). Eesti Koostöö Kogu esindab 70 institutsiooni, sealhulgas palju haridusinstitutsioone. Lisaks väljendub see seisukoht üheselt ka Eesti Õpilasühenduste Liidu haridusplatvormis 2009, milles on toetatud haridusuuenduse põhiseisukohti. Neid pole kritiseerinud ka Õpetajate Liit ja Haridustöötajate Liit. Üldiselt mõistetakse, et mõistliku koolikorralduse sisseviimisel saame vabanevaid vahendeid kasutada õpetajate palga tõstmiseks veel suuremal määral.

34. Miks tahate ära kaotada selle et laps võiks mingit ainet õppida süvendatult alates esimest klassist?Kui on võimelise las õpivad! Seda küll ei peaks olema et laps kinnistatakse mingi kooli külge mis on kodu ligidal. Selles osas peab küll vanematel viimane sõna olema kus kooli ta last panna tahab ja saab. Ja kõigile esimesse klassi minevatel lastele peaks olema katsed. Kui on tark ja tahab saada veel targemaks las õpib süvendatult, kui ei taha las õpib tavalises klassis. Milles on probleem?Nii lastel kui vanematel PEAB OLEMA VALIKUVÕIMALUS. Kui minu 4 aastane laps tunneb tähti ja pisut veeribki sõnu kokku siis varsti ta juba loeb. Keegi pole sundinud teda. Miks ta peab esimesse klassi minnes igavlema ja ootama neid järele kes alles hakkavad tähti õppima? Kõiki lapsi pole mitte vaja tagant lükata osa tahab ÕPPIDA. Ja neile peame ka andma võimaluse.

Uue seadusega on esimest korda toodud sisse selline hariduslik erivajadus nagu andekus. Selle toetamine peab toimuma nii individuaalset õppekava pakkudes kui ka võimalust luues kombineerida mitmel alal andeka lapse individuaalne õppekava kokku erinevates õppeasutustes. Uuendatud põhikooli õppekavaga ei kao võimalus õppida mõnda ainet süvendatult alates esimesest klassist, sest vaba tunniressurss, mille kasutamise otsustab kool, jääb samaks. Katsete korraldamist kõigile esimesse klassi minevatele lastele ei pea me õigeks, sest põhikool on koolikohustuse täitmist võimaldav õppeasutus. Igale kooliealisele lapsele peab olema tagatud võimalus õppida kodulähedases koolis ja igal lapsevanemal peab olema teada, kus see kool on. Kõigile katsete sisseseadmisel võib juhtuda, et laps ei pääsegi oma kodulähedasse kooli. Küll aga võib ka edaspidi põhikool võtta vastu õpilasi väljapoolt teeninduspiirkonda juhul, kui koolis on vabu kohti.

35. Lp härra minister, olen ise õpetaja ühes Ida-Virumaa koolis ja karta on, et ka meie koolis ei ole gümnaasiumis 120 õpilast. Mis saab sel juhul aga nendest õpetajates, kes “tänu” kooli lahkulöömisele enam oma koormust täis ei saa? Kas te arvate, et me saame tööd kuskil kõrvalkoolides? Kas siiski ei oleks mõtekas arutada seda reformi õpetajatega, kes igapäevaselt seda tööd teevad. Miks otsustavad mingi reformi üle inimesed, kes asjast enamus midagi ei tea!

Vahepeal paljukõneldud 120 õpilase nõudele (kaks klassi igal tasandil) ma enam tähelepanu ei pööraks, sest tähtis on kooli võime uut õppekava täita ja mitte pelgalt õpilaste arv.

Olen ka siin vastates korduvalt kirjeldanud, et haridusuuenduse loomisel on arutatud asju väga pikalt, paljudes kogudes ja mitmetes organisatsioonides. Eraldi esitatud põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade loomisest on otseselt kirjutajatena osa võtnud üle 200 oma ala spetsialisti.

Eestis on praegu 260 põhikooli, kus kõigis töötavad õpetajad, seega ei ole gümnaasiumi olemasolu eeltingimuseks koormuse planeerimisel, kuigi nii ollakse harjunud asju nägema. Rõhutan, et ka põhikool on täiesti toimiv koolimudel ja kui hetkel gümnaasiumi jaoks õpilasi napib, tuleb panustada põhikoolile. Kui gümnaasium institutsionaalselt lahutatakse, ei tähenda see seda, et õpetaja seal edasi ei võiks töötada. On õpetajaid, kes koormuse huvides töötavad mitmes koolis. See kõik oleneb konkreetsetest oludest, kuid puhtmatemaatiliselt peab õpilaste arvu vähenedes vähenema ka õpetajate arv, kuigi mitte samas progressioonis.

36. Lp. minister! Minu arvates on praegu koolis kõige suuremaks probleemiks kasvatamatud õpilased. Õpetajal läheb enamus energiat nende taltsutamiseks ja laiskade järeleaitamiseks, selle asemel, et arendada võimekaid ja tublisi õpilasi. Juba praegu pole ühtegi arvestatavat mõjutusvahendit selliste tunnisegajate suhtes, nüüd plaanitakse ära kaotada käitumishinne, see viimanegi abinõu, mis mõnele õpilasele veel mõjub. Kui klassis pole korda, siis kvaliteetsest õppest ei saa juttu olla. Kuidas selgitate käitumishinde mittevajalikkust? (tähtsusetust?). Kas on plaanis midagi ette võtta selle probleemi leevendamiseks? Nn eliitkoolid peavad jääma kasvõi sellepärast, et seal on võimalik tublidel õpilastel segamatult õppida.

Uue seadusega nähakse ette rida meetmeid, millega õpetaja õpilast mõjutada ja korrale kutsuda saab. Nende hulgas on nii selliseid, mis on eelkõige õpilast toetava iseloomuga kui ka karistuslikku laadi — nagu näiteks õppetööd segava õpilase tunnist eemaldamine või äärmisel juhul isegi ajutine õppes osalemise keeld. Samuti on eelnõu kohaselt õpetajal nt õigus nõuda, et õpilane annaks õppetöö ajaks õpetaja valdusse esemed, mida õpilane kasutab viisil, mis ei ole kooskõlas kodukorraga. Kui õpilane sellest keeldub, on tema suhtes võimalik rakendada muid meetmeid. Kool võib ka edaspidi hinnata õpilase käitumist ja hoolsust — uus seadus näeb ette võimaluse vaid kokkuleppel sellisest hindamisest loobuda.

37. Mis saab olemasolevatest õpetajatest? Mis saab nt lapsepuhkusel olevast õpetajast, kui kooli gümnaasiumiosa likvideeritakse?

Kui koolid ühinevad ja üks kool liidetakse teisega, siis lähevad uuele koolile üle ka töölepingud ja õpetajad saavad tööd jätkata. Kooli likvideerimise puhul tuleb nagu iga teise asutuse puhul paraku töötajad koondada. Kui õpilasi jääb sellisel määral vähemaks, siis pole kahjuks midagi teha ja vähenema peab ka õpetajate hulk. Erakorralisteks juhtumiteks võime arvestada ka sobivas suuruses kompensatsiooni.

38. Poiste tööõpetuse õpetaja: Tunnen, et minu õpetatavat ainet pole kellelegi vaja. Tööriistu pole, materiale samuti mitte ning poiste oskused on tänapäeval väga tagasihoidlikud. Tundub, et õppeaine on ka ajale “jalgu jäänud”. Nokitsed koos õpilastega oma urkas tööd teha ning kedagi tulemus ei huvita. Pole ju riigieksami aine. Kogu see tsirkus püsib vaid õpetajate entusiasmil ning on vajalik õppekava täitmiseks.

Tööõpetus on samavõrd oluline õppeaine kui kõik teised. Kindlasti ei saa toetada seisukohta, et olulised on ainult need ained, kus on riigieksam. Erinevad õppeained panustavad erinevate vahenditega ühe eesmärgi nimel, et õpilasest saaks hea inimene ja ühiskonnaliige.

Käesolevas õppekava arendusprotsessis on otsitud lahendusi ka Teie kirjeldatud probleemidele. Tehnoloogiavaldkonna õppeainete ainekavu on kaasajastatud ning sinna on lisatud ka nõuded füüsilisele õpikeskkonnale. Koolipidaja peab tagama nende õppeainete õpetamiseks vajalikud tingimused ja vahendid. Majandusliku olukorra paranemisel panustame sellesse kindlasti täiendavalt.

39. Niisugune näide:õpilane lõpetas 9kl. Tahtis minna keskkooli (gümnaasiumi), see asus nüüd 17km. Sinna teda vastu ei võetud, sest selles koolis läksid 9kl lõpetajad edasi gümnaasiumi, olgugi,et keskmine hinne oli õpilasel 4,7. Nüüd läks ta sellisesse kooli,mis asub tema kodust 45km. Õnneks on sellel koolil õpilaskodu. Küsin hr.ministrilt, kas ta on üldse kunagi süvenenult huvi tundnud, kui kaugel peavad lapsed koolis käima kui vara peavad bussipeale minema ja millal jõuavad koju. Teie kiirete rehvormide tegemisega jääb kull selline mulje,et te pole selle vastu kunagi huvi tundnud ega huvita ka.

Kirjeldasitegi olukorda, mis tekib, kui maakoolides jääb õpilasi vähemaks ning gümnaasiumiosa lõpetab tegevuse, linnakoolis jääb aga põhikool gümnaasiumist lahutamata. Just selleks, et kõigil põhikoolilõpetajatel oleks võrdsed võimalused ka linnagümnaasiumisse sisse saada ja et seal ei eelistataks samas koolis jätkajaid, tulebki kooliastmed lahutada. Tunnen erinevaid olukordi tihti küllalt lähedalt.

40. 1) Kas ma loen õieti välja, et 2013 on riigivalitsusel soov, et 40 % õpilasteks läheksid edasi kutsekooli?

Kutseharidus kogub populaarsust, kedagi ei sunnita kutsekooli astuma. Sellel sügisel oli kutsekoolidesse pürgijaid palju rohkem kui varasematel aastatel. Seadusemuudatustega on tagatud ka see, et kutsekool ei muutu hariduslikuks tupikuks, vaid huvi ja hea tahtmise korral on pärast kutsekooli lõpetamist võimalik jätkata õpinguid kõrgkoolis. Ära tuleb nimetada kutsekoolide igati kaasaegsed õppimis- ja elamistingimused ning kõik see kokku tagab kutsehariduse populaarsuse tõusu. Kuid kui palju tegelikult läheb kutsekoolidesse või gümnaasiumidesse, näitab aeg. Esialgsed täituvusarvestused on tehtud vahekorras 65:35. Elame-näeme. Sundi ei kasutata.

2) Mida siin otseselt võita, kui põhikoolid ja gümnaasiumid eraldada välja arvatud see, et õpilased ei saa oma koolis jätkata nii kergelt?

Kõige olulisem on, et põhikool ja gümnaasium vajavad põhimõtteliselt erinevat eesmärgistust ja õppekeskkondi ning tähendavad muidugi erinevust ka õpetajate metoodikaalases ettevalmistuses ja sellele vastava spetsialiseerumise vajadust. Tuleb ära hoida ka nõrgeneva gümnaasiumiosa rahastamist põhikooli õpilastele võrdsete võimaluste loomiseks mõeldud rahaliste vahendite arvelt.

Erinevad uuringud on näidanud, et põhikooli õpilaste teadmistes ja oskustes ei ole suuri erinevusi. Ehk siis erinevates piirkondades, erinevates sotsiaal-majanduslikes oludes elavate õpilaste tase on enam-vähem ühtlane. Sama ei saa väita gümnaasiumide kohta, sest paljude gümnaasiumide riigieksamite tulemused jäävad keskmisest kõvasti allapoole. Gümnaasiumidele tulevikus esitatavad põhjalikumad nõuded peaksid nende taset ühtlustama, see tähendab aga paremat haridust kõikidele gümnasistidele.

Kooliastmete lahutamise järel peaks muutuma lapsevanemate käitumine. Täna üritavad nad viia oma lapsed suure gümnaasiumi esimesse klassi lootuses, et ta laps õpib samas koolis kuni kaheteistkümnenda klassi lõpuni. Nii hakatakse väikseid lapsi kaugelt kooli tooma, kuigi kodu lähedal töötab igati korralik põhikool.

3) Eelnevalt olen lugenud, et see tähendaks uut direktorit ning võib olla uusi õpetajaid, mida meil niigi vähe on. Kuidas sellega arvestasite?

Kooliastmete lahutamise kava iseenesest ei too ega saagi kaasa tuua õpetajate arvu suurenemist, sest õpilaste arv lõppkokkuvõttes väheneb. Igal juhul ei suurene klassikomplektide arv, mis õpetajate vajaduse määrab. Küll aga saab õpetajate töökoormust otstarbekamalt ümber korraldada.

41. Olete väitnud, et koolireform on vajalik haridusliku kihistumise vähendamiseks või ärahoidmiseks. Palun defineerige, mida peate haridusliku kihistumise all silmas ja põhjendage, miks see hariduslik kihistumine halb on. Palun loogilist, uuringutel põhinevat põhjendust mitte demagoogiat stiilis “keegi arvab nii” või “kusagil tehakse nii”.

Haridus- ja Teadusministeeriumis on tehtud mitmete Eesti maakondade koolivõrgu analüüs ning nende võtmesõnaks on õpilasränne. Seal sisalduvate andmete põhjal võib kindlalt väita, et väljapoole oma kodumaakonda, eeskätt Tallinna ja Tartu gümnaasiumidesse lähevad tugevate teadmistega põhikooli lõpetajad. Maakonnakeskuse parimasse või parimatesse gümnaasiumidesse tulevad kokku samuti tugevad põhikoolilõpetajad. Nimetatud kahest grupist madalama keskmise lõpuhindega noored jätkavad õpinguid väiksemate kohtade väiksemates gümnaasiumides. Kusjuures linnas elavad nõrgemate tulemustega põhikooli lõpetanud jätkavad õpinguid maagümnaasiumides.

Ülikoolide riigi rahastatud kohtadele, s.t. tasuta õppima pääsevad maakondadest loetud koolide vilistlased, eeskätt tulevad need maakonnakeskuse koolist. Ülejäänutest suurem jagu kas ei lähe kõrgkooli või maksab oma õpingute eest ise. Paraku on viimatinimetatud pärit niigi kehvematest oludest.

Forsseeritud hariduslik kihistumine tekib siis, kui osa keskkondi muudetakse rikkamaks sinna paremate õpilaste kokku korjamisega ja vaesestatakse niiviisi ülejäänud õppekeskkondi, kuhu ei jää tippe, kelle järgi orienteeruda. Väike ühiskond ei saa endale sellist kihistumist lubada ja peab püüdma pigem mahajäänumaid paremate abiga järele aidata, kui paremaid maha nudida.

2. Olete meedias väitnud, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise nõue laieneb ka erakoolidele. Nimelt võivat erakoolid, kus gümnaasiumi ja põhikool koos tegutsevad, tulevikus koolitusloata jääda. Miks on põhikooli ja gümnaasiumi kooseksistents halb? Millised uuringud tõestavad, et põhikooli ja gümnaasiumi kooseksisterimine halvendab omandatava hariduse kvaliteeti?

Arutelusid on olnud mitmeid, kuid praegune eelnõu erakoolide lahutamist ei puuduta. Erikohtlemist vajavad esmalt need erakoolid, mis on rajatud harukordsemale haridusmetoodikale ja ei saa kunagi suuruses teistega võistelda. Kui selliste erandite tegemine toob kaasa munitsipaalkoolide erastamise taotluse üleriigilisi reegleid eirata tahtvate omavalitsuste poolt, tuleb seadusega sellist tegevust takistada.

3. Kuidas on koolipiirkondade puhul tagatud vanemate ja laste vabadus valida kooli?

Koolipiirkondadest, kui need kehtestatakse, peavad juhinduma kohalikud omavalitsused koolide moodustamisel. Piirkondade kehtestamine ei piira vanemate ja laste valikut ja keegi pole seotud oma piirkonna kooliga. Kandideerida ja kooli vastuvõtmisel õppida võib igas gümnaasiumis.

42. Kui praegu mõne valla või linna gümnaasiumis 75 gümnasisti ja kusagil teises on 150 ja koolide vahemaa on 70 km. 75 gümnaasium koos põhikooliga on avar ja ruumiküllane samal ajal kui 150-ne koos sama suure põhikooliga kiratseb ruumi puuduses. Kas teeme nüüd nendest ühe suure gümnaasiumi ja suure põhikooli vedades lapsi 1-12 klassini ühest maakonnast teise. Mis saab tühjadest majadest täna ja homme, laseme laguneda ja vaatame pealt millise toreda asjaga hakkama saime? Isegi tsaari-Venemaal olid need tsaari ukaasiga targemini korraldatud.

Gümnaasiumiastme kadumisega ei jää majad kindlasti päris tühjaks, sest põhikoolid jäävad ju seal edasi tegutsema. Kui küsimuses toodud arvandmeid aluseks võtta, siis 70 km on piisavalt suur vahemaa, et siinjuures eranditega arvestada. Pikemas perspektiivis tuleks sobilikud lahendused leida küll mõlemale koolile, kuid vähemalt lähiaastatel tuleks erandkorras säilitada gümnaasiumiastme klassid ka selles koolis, kus õpib praegu 75 gümnasisti. Vastasel juhul kujuneks nendele õpilaste koolitee liiga pikaks. Oleme õpilaste esindajatega seda koolitee pikkuse teemat arutanud ja leidnud, et gümnaasiumiastmes ei tohiks koolitee ajaline kestvus ühistranspordi võimalusi arvestades ületada 45-60 minutit. See kriteerium hääletati küll Riigikogus eelnõust välja, kuid gümnaasiumide võrgu kujundamisel tuleb sellega ikkagi arvestada. Samas on Eestimaal terve rida väga väikeseid gümnaasiume, kus õpilasi alla 60-ne ja millede vahemaa üksteise suhtes on 10-15 km. Ja ikkagi — rääkigem rohkem õppesisust ja mitte niipalju koolide suurustest.

43. Alustuseks ütleksin, et saan aru ja mõistan teie reformi vajalikkust, siiski olen mures selle teostamise pärast. Nimelt räägitakse kogu aeg koolide sulgemisest. Kas ja kui palju on praegu kutsekoolides kohti ca 5600 õpilasele aastas. Kas te olete neid kohti arvestanud ka elukohajärgselt, et Võru elanikud ei oleks sunnitud suunduma Tallinnasse õpiteed jätkama?

Olen ka ise mures, et liiga palju räägitakse koolide sulgemisest. Keskenduksime pigem õppe sisule. Aga ka koolide gümnaasiumiosi (põhikoolid jäävad) ei sule siiski seadus, vaid õpilaste arvu vähenemine.

Põhihariduse järgses õppes jätkajate arv väheneb lähiaastatel sedavõrd, et hea tahtmise korral võiks kõik põhikoolilõpetajad gümnaasiumidesse ära mahutada. Sõltumata sellest, kas akadeemiline gümnaasiumiharidus on kõikide soovide või võimekusega vastavuses. Samas tahan rõhutada, et ka kutsekeskharidusega noorele on soovide muutudes lahti tee kõrgharidusele. Võru elanikud ei pea minema Tallinnasse. Võru Kutsehariduskeskus on üks Eesti paremaid, lisaks tegutsevad väga head kutseõppeasutused Räpinas ja Tartus. Lähedal on veel Vana-Antsla ja Valgamaa kutseõppeasutused.

44. Kuidas on sündivus täna ja kas võib tulevikus juhtuda, et õpilaste arv kasvab tulevikus piisavalt, et senised koolihooned täituksid taas klassikomplektidega?

Sündide arv kasvab, täpsemalt võib Statistikaameti kodulehelt järgi vaadata. Samas ei kasva õpilaste arv tulevikus piisavalt selleks, et kõik senised koolihooned täituksid taas klassikomplektidega. Need omavalitsused, kus koolivõrk on ajaga kaasas käinud, on siin mõnevõrra paremas seisus. Mõned omavalitsused on sootuks uues seisus — nad peavad uusi koolimaju juurde ehitama. Aga üldplaanis on meie praegune koolivõrk arvestanud 25000 õpilasega aastakäikudega, õpilaste koguarv väheneb aga sellega võrreldes rohkem kui 80000 lapse võrra. Eelnevad mahud ei taastu niisiis kindlasti lähiaastakümnetel.

45. Mis saab aga siis, kui 60% asemel on õpitulemustest lähtuvalt võimelised gümnaasiumis jätkama nt 75% põhikooli lõpetajatest?

Ei juhtu midagi. Need protsendid pole kusagil kivisse raiutud ega sunni või seadusega täitmiseks. Kõik soovijad mahuvad lahedasti ära — koolimajad on meil enamasti ka peale uuendust suuremad kui õpilaste arvud eeldaksid.

46. Minu küsimus on järgmine: kas uue seaduse kohaselt võivad ühes vallas olla algkoolid (1. — 6. klass) ja üks gümnaasium koos pro-gümnaasiumiga (7. — 12. klass). Kas uus seadus võimaldab luua progümnaasiumi koos gümnaasiumiga?

Praeguse seisuga ei ole eelnõus ette nähtud võimalust selliste koolide asutamiseks, kus tegutseks nn progümnaasium koos gümnaasiumiga. Ei ole tahetud seadusesse luua sellist tüüpi erandeid, mis „kergema vastupanu teena“ muutuksid üldisteks.

47. Miks on kavas kaotada käitumishinne? Kas see ei distsiplineeriks õpilasi ja ei annaks neile edasiseks eluks kasulikku õppetundi ja vastupidi inspireeriks korralikult käituma? Aga samas, kui õpilane on näiteks kehva taibuga, kuid hoolas, oleks see talle tunnustus.

Koolid ei pea loobuma traditsioonilisest käitumise ja hoolsuse hinde panemisest, nad võivad seda teha kokkuleppel lapsevanematega. Tähelepanu pööramine koolis nii käitumisele kui ka hoolsusele on väga oluline. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade eelnõud määratlevad, et kujundav hindamine sisaldab ka käitumisele hinnangu andmist.

Samas aga hakkavad ajale jalgu jääma vastava hindamise vormid — „rahuldav“ ei ütle ei lapsele ega lapsevanemale palju ega aita ka kuidagi lapse edasisi samme planeerida. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse nii praegu kehtiv kui ka uus eelnõu projekt sätestavad sarnaselt, et käitumise ja hoolsuse hinded kantakse klassitunnistusele, kui õpilase käitumist ja hoolsust on hinnatud. Koolid on hindamise, sh õpilase käitumise ja hoolsuse hindamise põhimõtted kirjutanud senini lahti oma hindamisjuhendites. Uues PGS-i eelnõu projektis sätestatakse täpsemalt ka see lisanõue, et kooli direktor kehtestab vajaduse korral õpilaste hindamise tingimused ja korra ning hindamisest teavitamise korra.

48. Muidu toetan haridusreformi, sealhulgas eliitkoolide kaotamist. Teine asi, et üksikud eliitkoolid võiksid küll olla, kuid riikliku otsejärelvalve all ja rangelt piiratud koguses (ja õpilastega). Näiteks Tallinnas 2 (näit Reaal ja GAG), Tartus 1 (Treffner). Muidu peab olema kõigil võrdne haridusvõimalus nagu näit Soomes.

Aitäh toetuse eest. Gümnaasiumiosas traditsioonidega ja tipptasemega nn. eliitkoolid muidugi jäävad ja huvi nende vastu ei kustu.

49. Samas on kutsekoolide kohtade arvukus ikkagi liiga väike võrreldes gümnaasiumidega. 50:50 oleks normaalne, et tagada kutseoskustega inimeste pealekasv, kutsekoolide õpilaskvaliteet ja gümnaasiumide kõrgem tase.

Kui kutsekoolide maine tõuseb seoses õppekeskkonna ja õppekvaliteedi paranemisega, siis võib proportsioon ka muutuda. Sundima me noori kutsekoolidesse ei hakka.

50. Aga osa lapsi on teistest andekamad. Kas uus süsteem nivelleerib nad ära ja tulemuseks ongi ühtlane keskmine?

Esimest korda on uues seaduses toodud andekus välja haridusliku erivajadusena. Kõiki andekaid on võimalik toetada koolides individuaalse õppekava ning juhendamisega.