Igor Gräzin: riigikogus valitseb raudne distsipliin
Kas ja kui palju peab avalikkus teadma riigikogulaste tööst ning
tegemistest?
Põhilises osas — töö-asjadest peaaegu kõike. Erandiks võivad olla mingid konfidentsiaalsed eelkokkulepped, läbirääkimised, mida on laiemalt üldsusele peaaegu võimatu seletada. Aga nendegi sisust ja toimimisest tuleb õigel ajal ja lihtsalt teavitada. Eraelu peaks siiski ka saadikule alles jääma.
Kas Eestis on rahvasaadiku maine hävitatud ja tööst tehtud äärmiselt ebapopulaarne?
Ärme üldistame. Ma ei saa rääkida teiste eest, minu maine on keskmine ja patt oleks viriseda. Mis töösse puutub, siis 90 protsenti on tavaline kantselei-rutiin, samas aga otsustatakse sageli töö üle riigikogu täissaali järgi, mis on küll ülimalt oluline asi, aga suhteliselt vähe aega võttev.
Kui palju on saadikud selles süüdi?
On ikka natuke kah. Arvan, et avaliku suhtluse tasandil jääb mõnikord midagi vajaka. Needsamad intervjuud, konfrontatsiooniline suhe ajakirjandusse, hala selle üle, et “näe, tehakse liiga” jne ei jäta inimesest alati head muljet. Mis ei tähenda, et ajakirjanikud aeg-ajalt ei sigatse. Aga nii, nagu poliitikute probleemid on seotud konkreetsete poliitikutega, nii on ka ajakirjanduse probleemid seotud ühe või teise ajakirjanikuga.
Miks Eesti parlamendis saadikud ei küsi luba ega teavita oma puudumistest istungitelt ja komisjonitööst?
Kuidas nii? Vähemalt meie fraktsioonis ja ka koalitsioonis ei saa keegi puududa nii, et sellest poleks ette teada vähemalt nädal aega ette! Isegi graafik ripub seinal, et kes ja kus. Selleks peab olema fraktsiooni esimehe ja vastava ase-esimehe väga selge ja kindel luba. Ja vähemusvalitsuses olles on see distsipliin veel raudsem, sest iga hääl ju maksab. Opositsioon on muidugi romantilisem ja tujudest sõltuvam.
Mis aga riigikogu esimehelt loa-küsimisse puutub, siis saadik ei ole tema palgaline töötaja ega ole esimees tema ülemus. No ei saa ju Ene Villule öelda, millal see kohale peab tulema või mida ta oma ajaga teeb!
Kas puudumise tagajärg peaks olema väiksem sissetulek?
Arvan, et päris keskmise töömehena meeldiks mulle muidugi, kui mu tasu oleneks panusest. Aga ma ei tea, kuidas seda tulemuslikkust hinnata.
Kas suur osa saadikutest tegelikult puhkavad jaanipäevast septembrini?
Raske otsustada. Igatahes kõigi kolleegidega kõigist fraktsioonidest, kellelega tööalaselt suhelda on vaja, on suheldud ja nad on igati töised. Omale teeksin juuli lõpus kümmekond päeva. Isegi see intervjuu siin on kah töö: ajakirjanikuga suhtlemine pole saadiku õigus, vaid üks töö-ülesandeid. Aga millal iganes ma Toompea majja tagasi tulen, võin otsustada autode arvu ja välimuse järgi, et väga paljud kolleegid on puhkusest ikkagi väga kaugel!
