Rebasekutsikad käivad isegi lastega mängimas

Tänavu on tõeline rebaseaasta. Küll tembutavad nad lossipargis, küll Ruhnus, küll koduhoovides.

“Kristjan mängis õues liivakastis, mina jälgisin teda köögiaknast. Ühel hetkel märkasin õues istumas rebast. Kuna kõik tundus rahulik, jäin toimuvat aknast vaatama,” kirjeldas poisi ema Kristi ajalehele Meie Maa.

Rebasekutsikas üritas mängida oma mängu, haaras hammaste vahele mõne mänguasja ning tahtis minema vedada. Kristjan läks järele ja tõi oma mänguasja tagasi.

Kui Kristjan tegi mõne äkilisema liigutuse või viskas rebase poole liiva, tõmbus loom tagasi, kuid paarist meetrist kaugemale ei pagenud.

Siis ühel hetkel otsustas rebane ära minna, kuid poiss oli oma uuest sõbrast niivõrd vaimustatud, et tatsas järele. Kui rebane liiga kiiresti liikus ja poisi silmist kadus, hõikas Kristjan uuuu ja rebane jäi ootama.

Oleks olnud muidugi huvitav vaadata, kuhu see tore tandem lõpuks välja oleks jõudnud, kuid Kristjani ema eelistas poja siiski endale jätta ning tõi poisi õuele tagasi.

Nüüd oli rebase kord sõpra mitte maha jätta, sest ta tuli puuriida taha piiluma, mida poisiga edasi tehakse.

“Rebane oli rahulik ja mul polnud kordagi hirmu, et midagi halba võiks juhtuda. Rebane kartis natuke last, aga laps rebast mitte. Tundus, et rebane nägi lapses toredat mängukaaslast, kuid ta ei tahtnud last kuidagi mõjutada. Pigem näitas loom, et on poisiga samal tasemel või isegi nõrgem,” hindas Kristi.

Öösel, kui kõik magasid, oli kuulda mingit krabinat. Kristi läks vaatama ja nägi, et rebane kraabib ukse taga — ju igatses oma mängukaaslase järele.