Vene lapsed peavad kasvama Lotteta

Kõik eesti keelt kõnelevad lapsed teavad kindlalt, kes on Leiutajateküla Lotte. Paraku pole sellisest nimest kuulnudki nende vene rahvusest eakaaslased. Põhjus on lihtne — riik finantseerib eesti lasteraamatute tõlkimist vene keelde minimaalselt.

Aastatel 1999–2007 ilmus Eestis 2624 emakeelset lasteraamatut. Vene keelde tõlgituna nägid neist ilmavalgust paraku vaid 37, kirjutab ajaleht Pealinn.

Ei tasu arvata, et kui eestlane loeb oma lapsele õhtujutuks Leiutajateküla Lottest, ja tema naaber, kes on juhtumisi venelane, räägib samal ajal oma pisiperele surematust Kärbse-Kärdust, siis ei kaasne sellega ühiskonnale mingeid tagajärgi. Kaasneb küll.

Psühholoog Dmitri Listopadi kinnitusel viib “ühise lastetoa” puudumine selleni, et eri rahvusest lapsed ei leia murdeeas enam ühist keelt. Täiskasvanuina võivad nad üksteist parimal juhul küll mõista, kuid mitte omaks võtta.

Tõlkija ja kirjastaja Boris Baljasnõi sõnul on Eestis pärast taasiseseisvumist sirgunud vähemalt kaks põlvkonda huvitavaid kirjanikke, kellest aga vene lugejad pole kuulnudki, kuna vene keelde pole nende teoseid tõlgitud.

“37 tõlgitud raamatut on kui tilgake meres ja pealegi, vaadake ise, mis ajast need tõlked on,” märkis Baljasnõi.

Ja tõepoolest, lähemal vaatlusel selgub, et üheksa aasta jooksul on tehtud üheksa tõlget, ehk üks tõlge aastas. Ülejäänud on kordustrükid.

Samal ajal kohtuvad lapsed aga kõikjal praeguste populaarsete lasteraamatute kangelastega, näiteks Lotte ja Limpaga, reklaamides, riietusesemetel, mänguasjadel ja kujundustekstiilidel. Vene lapse kirjanduslikus maailmas nad aga puuduvad ja nende kohta informatsiooni saada pole samuti võimalik — isegi lapsevanemad ei tunne neid kirjandustegelasi.

Miks siis meie kirjastajad ei kiirusta täitma olemasolevat nišši raamatuturul, mis on tühi olnud juba nõukogude aastate lõpust saadik? Nõukogude ajal oli ju igal endast lugupidaval vene perekonnal koduses raamaturiiulis esinduslik valik eesti keelest tõlgitud kirjandust, alustades “Sipsikuga” ja lõpetades “Naksitrallidega”.

Selleks et anda välja tuhandeline raamatutiraaž, tuleb KPD kirjastuse direktori Valentina Kašina sõnul kas tõsta oluliselt raamatu hinda või leida sponsorid. “Eestil on teoseid, mille üle uhke olla. Mida aga pole, on soov oma kirjandust levitada,” tõdes Kašina.

Tema arvates pole riik käega löönud mitte üksnes eesti kirjanduse ekspordile, vaid ka kohalikele venekeelsetele lastele. “Vastasel juhul ei tuleks kellelgi pähe mõtet, et eesti kirjanduse õppimist eesti keeles on tarvis alustada alles gümnaasiumis.”

Dmitri Listopadi arvates alustatakse integratsiooniga vanuses, kus kedagi enam kuhugi tegelikult integreerida ei saa.

Samas oleks väga tore, kui eesti lapsed leiaksid oma maailmapildis koha ka vene lastekirjanduse kangelaste jaoks.

“Tuleb tõdeda, et tegemist on juba vana probleemiga, millest riigi tasandil vaadatakse ikka veel mööda, kuna sellega tegelemine ei too kiireid tulemusi ega koheseid valijate hääli. Lisaks on eesti lastekirjanduse tõlkimine vene keelde kulukas ettevõtmine,” kommenteerib abilinnapea Kaia Jäppinen.

“Teatavasti kujundavad lapsed oma maailmavaadet aktiivselt kuni seitsmenda eluaastani. Selles eluetapis kujuneb lapsel ka identiteet ning “oma” ja “meie” tunnetus. Venekeelsed lasteaiad ei tohiks mingil juhul puudust tunda raamatutest, mis tutvustavad lastele Eestimaa elu, kohalikku kultuuri ning inimesi. Ei tohiks eksisteerida olukord, kus inforuumide eraldatus algab juba nii varajases eluetapis,” sõnas Jäppinen.