Nimelt on Leedo eesmärk panna Eesti portaalid vastutama lugejakommentaaride sisu eest juba enne, kui need teistele lugejatele avalikuks saavad. Portaalid peavad seda aga kommentaaride mahtu arvestades võimatuks. Lisaks pole ajakirjanikel võimalusi ega õigusi asuda uurima, kas kommentaaride sisu vastab tõele, kirjutab Eesti Päevaleht.

“Vjatšeslav Leedo nõuab hüvitist ja edasiste rikkumiste ärahoidmist seoses solvavate ja väärikust riivavate kommentaaride avaldamisega Delfi veebilehel. Küllalt loogiline on eeldada, et selle kohtuvaidluse tulemustest sõltub kaudselt see, kuidas internetimeedia edaspidi kommentaaridega ringi käib,” ei teinud eesmärgist saladust Leedot kohtus esindav advokaat Toomas Vaher.

Vaheri sõnul ei ole uudiseportaalides rakendatud notice-and-takedown-süsteem (eesti keeles märka-ja-eemalda-süsteem) ilmselgelt piisav isikute õiguste kaitseks. “Selle asemel tuleb võtta vajalikke tehnilisi ja töökorralduslikke meetmeid, et sõimu ja solvanguid ei avaldataks,” arvas ta.

25 000 kommentaari eest

Vaidluste saaga sai alguse juba aastate eest. Nimelt avaldas Delfi 2006. aasta 24. jaanuaril artikli “SLK lõhkus plaanitava jäätrassi” ning Delfile omaselt kogus see uudisnupp juba sel ajal kahe päevaga 185 kommentaari.

SLK omanikku Leedot ei häirinud aga mitte niivõrd süüdistused artiklis eneses, kuivõrd just nimelt see, mida arvasid temast ja juhtumist kommentaatorid. Sõna-sõnalt hagi lugedes tundis Leedo, et rikutud on tema isiklikke õigusi — eelkõige tema au teotamise ja “ebakohaste väärtushinnangute, mõnitavate ja inimväärikust alandavate avalduste ning isiklikku laadi ähvarduste avaldamise kaudu”.

Leedo kogus juristid kokku ja pani arvutama, mis summa tuleks nende kahekümne temale meelehärmi valmistanud kommentaari eest hüvitisena välja maksta. Üheskoos jõuti järeldusele, et 25 000 krooni ühe sellise veebiavalduse eest oleks üsna mõistlik hind. Kokku seega pool miljonit krooni. “Summa on isegi väiksem hüvitisest, mida kohtud sarnases olukorras iga üksiku kommentaari eest eraldi välja mõistaksid,” seisab hagis.

Toomas Vaheri sõnul on hagis esitatud taotlus, et kohus määraks ise õiglase hüvitise, kuid arv 25 000 tuleneb senisest kohtupraktikast. “Kohus ei ole sellega seotud ning võib määrata suurema või väiksema hüvitise,” märkis ta.

Protsess algab uuesti

Ärimees ei läinud aga nõudega otse kohtusse, vaid esmalt “koputati” Delfi uksele, et koostatud tšekk rahaks vahetada. “Koputamine” seisnes 9. märtsil ehk 1,5 kuud pärast artikli ilmumist Delfile saadetud kirjas.

“Kummaline, aga solvavate ja ähvardavate kommentaaride kustutamist Leedo ei soovinudki,” tuletab juhtunut meelde Delfi tegevjuht Andrus Raudsalu. “Raha me muidugi ei olnud nõus maksma, kuid hea tavaga vastuolus olevad kommentaarid kustutasime omal algatusel ära — nagu igal teiselgi juhul, kui neid avastanud oleme.”

Leedo otsustas Delfi eitavat vastust kuuldes panna kokku hagi ja kaebas võlaõigusseaduse isiklike õiguste rikkumist käsitlevate sätete alusel Delfi tsiviilkohtusse. Delfi esitas kohtule seisukoha, mille järgi pole portaal kõnealuseid kommentaare koostanud ega avaldanud ning seega on ärimees kostjaga eksinud — nõude saab esitada ikkagi vaid konkreetse kommentaari autorile ja avaldajale.

Delfi leidis nimelt, et pakub vaid infoühiskonna teenuse seadusest tulenevat teenust, kus kommentaarid salvestuvad tema hallatavatesse serveritesse Delfi kontrolli ja tsensuurita automaatselt pärast seda, kui kommentaator on need sisestanud. Lisaks on Delfi oma veebilehel selgelt välja öelnud, et keelab kirjutada heade tavadega vastuolus olevaid kommentaare ning iga kommentaator vastutab oma kommentaari eest ise.

Maakohtu möödunud aasta 25. juuni otsus tuli Delfile soodne. Kohus leidis, et infoühiskonna teenuse osutajal ei ole kohustust jälgida teavet, mida ta vaid edastab, ega otsida kommentaaridest seadusrikkumisi või neile viitavaid asjaolusid. Maakohus leidis, et võlaõigusseadus ei puutu antud juhul asjasse.

Paraku jäi Delfi rõõm üürikeseks, sest maakohtu otsuse põrmustas neli kuud hiljem, 22. oktoobril Tallinna ringkonnakohus. Kõrgema kohtu seisukoht oli lühike: “Uudisartiklite kommentaaride lisamise võimaldamise teenuse ainus eesmärk ei ole kommentaaride tõhusam edastamine teisele teenuse kasutajale nende taotluse alusel, vaid uudisartiklite täiendamine arvamuste ja hinnangute kaudu.”

Ringkonnakohus saatis materjalid tagasi maakohtusse, kus kogu protsess algab selle aasta juunis uuesti.

Lõppeb web 2.0 pakkumine Eestis

Delfi juhi Andrus Raudsalu sõnul on Leedo võit ohuks kogu internetikeskkonna arengule Eestis. Analoogselt hagi objektiks olevate kommentaaridega toimivad ka teised kasutajate avaldatud sisu vahendavad keskkonnad — olgu need siis blogid, foorumid, pildialbumid, videokeskkonnad, suhtlusportaalid või muud sellised.

“Juhul kui Delfi süüdi mõistetakse, võib mis tahes kasutaja üles riputatud sisu eest vastutama panna mis tahes keskkonna pakkuja,” ütles Raudsalu. “Praegu areneb kogu maailmas internet just sellises suunas, et enamik niinimetatud web 2.0 teenuseid on seotud kasutajate sisu vahendamisega kommentaaride, blogide jms kujul.”

Raudsalu hinnangul ei ole Leedo võidu korral Eestisse selliste teenuste tekitamine majanduslikult mõistlik, sest alati eksisteerib oht, et teenuse väljatöötaja pannakse vastutama kasutajate avaldatud sisu eest. Seega jääb mõne aja möödudes eestlastele ainus võimalus web 2.0 teenuseid tarbida välismaistes serverites ja võõrkeelsena.

Delfis ilmub päevas keskmiselt 10 000 kommentaari ning kõigi läbitöötamine oleks Raudsalu sõnul absurd. “Kui jätta kõrvale tööjõukulu, siis on ohtlik ka see, et sisuliselt tekitatakse eeltsensuur,” lisas ta.

Advokaat: portaal vastutab kogu sisu eest

Leedo advokaadi Toomas Vaheri sõnul ei ole aga hageja eesmärk ebademokraatlikult piirata kellegi õigust kommentaare kirjutada või avaldada.

“Küsimus on selles, et õigustega kaasneb alati ka vastutus, nii õiguslik kui ka moraalne. Kui uudiste portaal avaldab kellegi kolmanda isiku kirjutisi, olgu ta ajakirjanik või kommentaator, siis võtab ta ka vastutuse kirjutise sisu eest,” leiab Vaher. “Seda enam, kui kirjutisi lubatakse avaldada anonüümselt.”

Vaheri sõnul ei tohi põhiseaduse kohaselt kellegi au ega head nime teotada ega kedagi tema väärikust alandavalt kohelda. “Meedia tugineb küll vastukaaluks sõnavabadusele, kuid see ei ole teiste isikute põhiseaduslike õiguste suhtes ülim,” lisas advokaat.

Lugejakommentaarid rikastavad tema sõnul kindlasti meediapilti, kuid neid on võimalik kirjutada ja avaldada ka teiste isikute mittevaralisi õigusi rikkumata.

“Igasugust sisukat mõtet on võimalik väljendada ka mittesolvaval ja väärikust mittealandaval viisil. Ei kujutaks ette, et kommentaarides kasutatud sõnavara lastakse käiku näiteks härra Leedoga tänaval näost näkku kohtudes. Mispärast siis peaks netikeskkonnas olema lubatud sõim ja väärikust alandavad väljendused?” märkis ta.

Toimetus välja kolida

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna peaspetsialisti Mario Sõrme sõnul ei aitaks kommentaaride eeltsensuuri puhul Eesti portaale ka see, kui nad viiks oma veebilehed ja serverid Eestist välja.

E-kaubanduse direktiivi kohaselt ei ole võrgulehekülje kaudu teenuseid osutava äriühingu asukoht seal, kus asub võrgulehte toetav tehnika, või seal, kus on juurdepääs sellele võrguleheküljele, vaid riigis, kus ettevõtja tegutseb.

Teises liikmesriigis asuva tegevuskoha kaudu osutatava infoühiskonna teenuse osutamist võib Eestis piirata Sõrme sõnul aga üksnes kõlbluse, avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või tarbija kaitseks.

Sõrme sõnul ei muudaks midagi ka näiteks see, kui kommentaare avaldataks üksnes ID-kaardiga tuvastamise järel. “Vastutusest vabastamise rakendumise õiguslik mehhanism ei sõltu sellest, kui lihtsalt on kommentaari kirjutanud isik tuvastatav, vaid vastutust piiravate tingimuste täitmisest,” ütles ta.


Kommentaarid

Vjatšeslav Leedo, ärimees “Mina ei usu, et Eestis on inimesi, kes selle vohava ja valimatu sõimu leviku netikommentaariumides heaks kiidavad. Ometi kannatavad sajad inimesed iga päev selle pärast, et keegi kasutab seda anonüümset huvi oma reklaamiraha teenimise huvides.

Kaotajaks on ka online-meedia ise, sest solvajad ja tapmistega ähvardajad mõjuvad nende mainele ühemõtteliselt halvasti. Kui see juriidiline vaidlus aitab keskkonda veidigi korrastada, siis arvan, et oleme oma eesmärgi täitnud. Ma ei tee seda raha pärast.

Tunnustada tuleb väljaandeid, kes mustava ja anonüümse kommenteerimise võimaluse on lõpetanud või vähemalt teevad katseid seda piirata.”


Villu Otsmann, värskelt Delfi esindamise enda peale võtnud advokaat:

“Kokkuvõtvalt võiks rääkida kolmest väga olulisest küsimusest. Esiteks: kas päevauudiste jms kohta ilma eeltsensuurita arvamuste avaldamiseks ühiskondlikult kasutatava ruumi loomine on tänapäeva ühiskonnas lubatav või mitte? Õiguslikult küsides: kas isikut saab panna vastutama teise isiku arvamusavalduse eest, ilma et ta ise selle sisu avaldamiseks avaldust teeb? Tavapärase tsiviilõigusliku vastutuse printsiipe arvestades võib asuda seiskohale, et ei saa. Seda vähemalt niikaua, kui uudisartikkel ise on õige ja kohane. Portaali või muu ühiskondlikult kasutava ruumi omanik ei pea vastutama teiste isikute eest. Ta ei pea olema kõigile selle ruumi kasutajatele justkui lapsevanema eest ega nende arvamuste keelekasutust kontrollima.

Teiseks: kas notice-and-takedown-põhimõte on piisav, et isikute õigused oleks kaitstud? Võttes aluseks infoühiskonnateenuste seaduse § 10 ja § 11 ning arvestades, et arvamusvabaduse kui põhiõiguse üks osa on ise vastutada oma sõnade eest, võib asuda seisukohale, et on piisav. Mis tahes ühiskondlikus ruumis liigub ringi teatud hulk õigusrikkujaid, olgu need siis taskuvargad turul või pummeldajad tänaval. Seetõttu ei pea omanik veel liikumiskeeldu kehtestama, vaid konkreetsed õigusrikkujad tuleb vastutusele võtta.

Kolmandaks tekib küsimus arvamusvabaduse piiride kohta. Kas sellisel juhul on tegemist isikliku au ja väärikusega ning kas võib nt hukkamõistu ja häbistamist väljendada allegooriliselt või ülekantud tähenduses? Arvestades nüüdisaja ühiskondade praktikat — analoogilisi netiportaale, poliitilisi või kunstilisi väljendusi –, võib asuda seisukohale, et avaliku tegevuse kohta on õigus oma arvamust vabalt väljendada.

Soovitan lugeda nt Eesti Vabariigi presidendi 80. aastapäeva kõnet või mõelda multifilmile “Oota sa!”. Netikommentaarid on ilmselgelt lihtsalt avalik hukkamõist teatud avalikule tegevusele. See ei pruugi kõikidele meeldida, kuid see on ühiskonnas olemas ja seda ei ole õige käsitleda õigusrikkumisena.”


Mario Sõrm, MKM-i siseturuosakonna peaspetsialist:

“Kuivõrd uudiste kommenteerimise võimaluse pakkumine on käsitletav infoühiskonna teenuse osutamisena, sõltub teenuse osutaja võimalik vastutus teenuse kasutaja ebaseadusliku tegevuse eest esiteks sellest, millist liiki teenusega on tegemist, ning teiseks sellest, kas teenuse osutaja tegevus vastab vastutusest vabastamise tingimustele.

Infoühiskonna teenuse seaduse § 11 kohaselt ei ole infoühiskonna teenuse osutajal kohustust jälgida teavet, mida ta edastab või millele juurdepääsu pakub, mida ta edastamise eesmärgil ajutiselt vahemällu salvestab või teenuse kasutaja jaoks talletab, samuti ei ole tal kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte või asjaolusid.

Sellist kohustust ei tohi riik teenuse osutajale ka kehtestada, kuid nimetatud keeld ei kehti erijuhtudel jälgimiskohustuse kohta ega mõjuta siseriiklike asutuste poolt vastavalt siseriiklikele õigusaktidele antavaid korraldusi.

Üldjoontes võiks üldise kommentaaride või postituste eeltsenseerimise nõude kehtestamist tõlgendada kui ettevõtjale üldise jälgimiskohustuse panekut.”


Peeter Marvet, IT-spetsialist:

“Kohtu kimbatusest on näha, et konkreetset vastust sellele küsimusele praegu ei ole. Ainus realistlik lahendus on minu arvates selline: esmalt vastutab see, kes konkreetse sisu (kommentaar, video vms) serverisse saadab, ning teenuse pakkujad järgivad kokkulepitud notice-and-takedown-protseduure. Protseduuride mittejärgimise korral laieneb vastutus aga teenuse pakkujale.

Abiks võiks olla ka koostööaldis iseregulatsioonikeha, nii nagu ajakirjandusel on Avaliku Sõna Nõukogu ja pressinõukogu — aga see peaks ilmselgelt olema laiem kui nn online-meedia, hõlmates erilaadilisi teenuse pakkujaid ja kasutajaid ning olles valmis tehnoloogia arenedes kaasama uusi osapooli.”