Naine sünnitas Rakvere haiglas WC-potti
Kõik seetõttu, et lapsel avastati ootamatult lülisamba raske arenguhäire ning kõrge konsiilium Tartu Ülikooli kliinikumist otsustas, et võimalused normaalse lapse sünniks on praktiliselt olematud. Vaevalt, et raseduski tähtaja lõpuni kestnuks. Abikaasadele tehti ettepanek rasedus katkestada ja poole aasta pärast uuesti rasestuda proovida. Kuna aga rasedus oli juba pikalt kestnud, oli tavaline abort mõeldamatu. Tuli esile kutsuda kunstlik sünnitus. Tanja esimene reaktsioon oli hüsteeria, kuid neid koos mehega rahustati: “Te olete veel noored, te saate veel lapsi. See laps on aga juba praegu vesipeaga!” Nii otsustasidki Tanja ning ta abikaasa spetsialiste kuulata. Tanja suunati Rakvere haigla günekoloogiaosakonda.
Naine, kes ei olnud veel üle saanud šokist, et peab kaotama oma esimese ning oodatud lapse, läks haiglasse 14. veebruaril. 15. veebruarist sai tema elu kõige õudsem päev.
Teda võttis vastu osakonnajuhataja Katrin Truupõld ise, viis ta ultrahelisse, et isiklikult probleemis kindel olla, rääkis patsiendile, mida ja kuidas tegema hakatakse. Rahustas, et kõige valulisemad protseduurid tehakse narkoosi all. Sünnitust esile kutsuva soola viis ta patsiendile emakasse ise. Nii samal kui ka järgmisel päeval astus ta sageli Tanja palatist läbi, tundis huvi, kuidas naisel läheb ning ega tuhud ole veel alanud. Oli reede ja osakonnajuhataja töötas kella 16ni, pärast seda vahetas ta välja valvearst Marika Jõgi, kellele Truupõld andis patsiendi seisundist täieliku ülevaate, lisades, et sünnitajal on tugev stress ja kui probleeme tekib, tuleb talle anda valuvaigisteid. Sellest kõigest kõneles lehele Tanja ise.
Osakonnajuhataja oli öelnud, et esilekutsutud sünnitus algab tavaliselt ööpäev pärast protseduuride algust. “Vaevalt oli osakonnajuhataja lahkunud, kui mul algasid tugevad tuhud ning meeletud valud,” meenutab Tanja. “Tunni aja pärast oli valu juba lausa põrgulik — ma ei leidnud kusagil asu, ei saanud ei istuda ega lamada. Olin käpuli ja oigasin valjult, häirides sellega ka kahte patsienti, kes viibisid minuga samas palatis. Mul olid kuumahood, pea käis ringi. Mitte keegi meedikutest palatisse ei vaadanud. Palusin naisel naabervoodist kutsuda medõde, et mulle tehtaks süst.
“Mis on lahti? Miks sa käpuli oled?” ründas mind ämmaemand M. Müller. Süsti tegemast ta alguses keeldus, siis aga tuli süstlaga tagasi ja käratas: “Noh, anna oma tagumik!”
Olles mulle süstla pehmesse kohta torganud, läks ta vaikides minema, kõndides ümber minu, otsekui oleksin ma prahihunnik!” meenutab Tanja.
Süst ei aidanud. Tanja palus naabrit, kes isegi vaevu jalul seisis, arst kutsuda. Tuli ämmaemand: “Lähme vaatame, mis sul seal on!”
“Mind ei viidud mitte sünnitusblokki, vaid ammu remontimata ning kivipõrandaga protseduuride tuppa,” jätkab Tanja. „Mind pandi kušetile. Tuli doktor Jõgi.” Riielnud Tanjaga selle eest, et ta karjub. Arst torkas läbi lootekoti, et veed väljuksid, ja lõi käega: “Seda pole kauaks!” Ning kadus. Piinatud naine, kes ei suutnud lamada, laskus protseduuritoa kivipõrandale käpuli.
Ämmaemand keelitas teda palatisse minema, kuid Tanja keeldus, sest ta jalad olid verised ning minna oleks tulnud läbi koridori, kus kõndisid võõrad, oma abikaasadega kokku saama tulnud mehed.
Torisedes: “Sa karjud, otsekui sünnitaksid esimest korda!” tõi ämmaemand Müller patsiendi palvel siiski rätiku, mille Tanja kivipõrandale enese alla pani. Siis kadus ka tema, pööramat vähimatki tähelepanu Tanja sõnadele, et ta tõepoolest sünnitabki esimest korda.
Tanjal, kes oli protseduurituppa üksinda jäänud, hakkas järjest halvem. Tundes, et ta kaotab kohe teadvuse, roomas sünnitaja koridori, jõudis kuidagi oma palatini ja haaras kruusi veega. Samal ajal helises tal mobiiltelefon. See oli ta sõbratar, kes oli kaks aastat tagasi sünnitanud. Sõbratar asus kohe ämmaemanda kohuseid täitma, rahustades paanikas Tanjat, öeldes, millised asendid tuleks võtta ja et kõige parem oleks end küljelt küljele kõigutada. Järsku tundis Tanja, et ta tahaks väga tualetti minna. Ta tuigerdas tualetini, istus potile ning järsku tundis, et ta… sünnitas. Ta hakkas appi karjuma. Kasutult! Nabanöör rebenes millegipärast ise. Tanja roomas ukseni ja karjus tüdrukule, kes koridoris televiisorit vaatas, et ta kutsuks ämmaemanda ja arsti. Ilmus ämmaemand, kuid enam mitte Müller, vaid juba teisest vahetusest, sest kell oli juba 19 või 19.30.
Ämmaemand võttis vastsündinu potist välja, viis ta ära ning kutsus arsti. “Ahaa, laps sündis ära?” konstanteeris doktor Jõgi rahulikult. “Aga platsenta? Veel mitte? Ootame!” Ja kadus jälle.
Uus ämmaemand oli tähelepanelikum — ta pesi Tanja verepritsmeid jalad puhtaks, viis ta kanderaamil operatsiooniblokki, andis puhta särgi. Pärast seda tehti narkoos ning piinatu ärkas uuesti juba oma palatis.
Doktor Jõge Tanja rohkem ei näinud. Tema palatinaabrid ei tundnud seda arsti üldse, sest palatis ei käinud doktor Jõgi kunagi, ka oma valve ajal mitte.
Pühapäeva õhtul, kolmandal päeval pärast sünnitust, läks Tanja duši alla ja avastas, et tal valutab rind — sinna hakkas kogunema piim. Juba varem sünnitanud patsiendid teadsid Tanjale rääkida, et selle vältimiseks oleks ta pidanud kohe pärast operatsiooni võtma tablette, mis oleksid piima tekke pidurdanud, et ei tekiks põletikku ega kõvu tükke rinda. Tonja otsis seepeale üles valvearsti, kes oli väga imestunud, et patsient polnud tablette saanud, ning parandas kolleegi vea.
Esmaspäeva hommikul tuli tööle osakonnajuhataja Katrin Truupõld, kellele Tanja kogu õudusloo ära rääkis. Truupõld oli šokis, kontrollis Tanja seisundit ultrahelis ning soovitas tal kirjutada kaebuse arsti ja ämmaemanda peale.
“Teiste arstidega on patsiendid alati rahul ja teie ka,” oli Truupõld mõnevõrra ärritunud. “Aga nüüd, seepärast, et üks arst valesti käitus, olete te solvunud kõigi peale!” Lepiti kokku, et vastuse saab patsient posti teel kümne päeva pärast.
Avalduse andis Tanja 18. veebruaril, kui ta statsionaarist välja kirjutati. Tablette rinnapõletiku vastu tuli tal doktor Jõgi hoolimatuse tõttu võtta veel kaks nädalat.
Leht kohtus Tanjaga 16 päeva hiljem. Vastust avaldusele polnud ta saanud, doktor Truupõllu telefon ei vastanud, sekretär ei teadnud midagi.
Haigla peaarst dr. Kiisküla saatis Tanjale kirja, milles vabandab toimunu pärast. Samas teatas ta, et ämmaemand Mare Müller tõesti ei hoolitsenud patsiendi eest ja paigaldas sünnitaja mitte selleks ettenähtud kohta. Dr. Kiisküla sõnul tunnistab Müller oma süüd ja siiralt kahetseb tekkinud olukorda. Haigla juhtkond tunnistab, et ka dr. Jõgi ei määranud õigeaegselt vastavat ravi, mis oleks takistanud rinnapiima teket. Tanjale teatas juhtkond, et ämmaemand ja arst said noomitused, kuid haigla pole volitatud peatama arstide tegevuslitsense.
