Harilaiu poolsaarel rannaprotsesside toimimist aastakümneid uurinud geoloogiadoktor Kaarel Orviku rääkis Meie Maale, et veel 1991. aastal oli Kiipsaare tuletorn sirge, just nii nagu see 1933. aastal ehitati.

1991. aastal seisis tuletorn veel püsti, kuid üks pool oli juba paljas. Läksid veel mõned aastad ja lainetuse tulemusel vajus mere poolt küljest ilma pinnase toeta jäänud tuletorn 7 või isegi kuni 9 kraadi viltu.

“Kunagi oli ju majakas päris maa peal, siis jäi astangu pervele ja astangu perve alt oli lainetel pinnast väga lihtne ära uhada. Mere poolt uhati ära ja nii ta vajuski veepiirile viltu,” selgitas Kaarel Orviku.

Esimesena märkas majaka sirgumist riikliku looduskaitsekeskuse loodusvaht August Järvelaine, kelle tähelepanekute järgi algas see 25. jaanuaril. Justkui Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks rihtides ajas tuletorn ennast 22. veebruariks nii püsti, et loodiga varustatult mõõtis Järvelaine kaldeks vaid ühe kraadi.

Kui viltu vajus tuletorn geoloogiadoktori sõnul mere poolt pinnase ärauhtumise tõttu, siis maa poole sirgeks tagasi minekul on tegelikult sama põhjus. Kuid nüüd on lainetus ja soodus veetase pääsenud õgvendama tornialust pinnast maapoolsest küljest.

“Seetõttu on tuletorn kergelt päripäeva ümber oma telje pööranud ja vajunud maa poole tagasi,” sõnas geoloog. Ta väidab, et selle omakorda on tinginud puhtalt üleüldine kliima soojenemine, mis ei mõjuta rannikuprotsesse sugugi mitte ainult Kiipsaarel, vaid igal pool mujalgi.