Eesti kohalikud eksperdid hoiatavad, et Läti majanduse võimalik läbipõlemine võib saada meilegi saatuslikuks, sest Balti riike võetakse ühtsena. Kuidas see paistab Brüsselist vaadates?

Kui rääkida täiesti ametlikust analüüsist, siis on see suhteliselt kiretu ja professionaalne. See tuleb Euroopa Komisjonist, Euroopa Keskpangast, ka OECD-st, IMF-ist — neil on väga suured ja asjatundlikud ökonomistide meeskonnad, kes teevad oma tööd.

Aga on ka teine kiht kõikvõimalikke analüütikuid, keda paljus arvestatakse. Sinna kuuluvad näiteks paljude riikide keskpangad. Ohtlik ongi aga see, et niisugune keskmine kiht arvamuskujundajaid on ülbed ja pealiskaudsed ning neil on väga raske aru saada, mis on Baltikum. Neil seal on oma probleemid: kuidas läheb traavivõistlustel või kuidas mängitakse golfi. Aga tõsisemad uudised toodavad Eesti maine jaoks päris selgelt ohtlikumat arvamust. Majandusanalüütikud on ohtlik rahvas — nende hulgas selliseid, kes leiavad, et kui kõik arvavad Baltikumis probleeme tulevat, siis kirjutavad seda ka ise. Selles mõttes on teema olemas.

Mis on siis Eesti jaoks ohtlikum, vaadates Brüsselist?

Eks see maine äkiline langus ongi väga suur oht. Kõik pannakse ju ühte patta — Ameerika kodulaenuturu kriisil on Euroopale väga suur mõju, sest väga paljud Euroopa pangad on pannud sinna raha. Kui seal on probleemid, siis vaadatakse, et Eestis on majanduskasv kole kõrge, jooksevkonto defitsiit väga suur, kinnisvarahinnad on väga kiiresti tõusnud.

Seetõttu tasub valitsusel, Eesti Pangal ja välisministeeriumil selle meeleolu hajutamiseks tõsiselt tegevuskava väljatöötamisele mõelda.

Sel sügisel on palju arutletud Euroopa ühtse välispoliitika kujundamise vajaduse üle, eelkõige Venemaa suhtes. On siis Euroopal Venemaa kohta ühtne poliitika?

Kolme ja poole aasta jooksul, mil olen olnud nende protsesside tunnistaja, on asi ikka tunduvalt rohkem ühtsuse poole liikunud. Ajad, mil mõni riik avalikult teatas, et neil on oma Venemaa-poliitika, on möödas ning need, kes ka tahaksid mingisuguseid erisuhteid Venemaaga, on praegu vait.

Praegu ei ole küll näha ühtegi niisugust Euroopa Liidu liidrit, kes ajaks silmanähtavalt muud poliitikat, kui seda on EL-i ühtne poliitika. Ja seda ühtsust ei saa alahinnata.

Kas Eesti on EL-i riikide jaoks Venemaa-teemal üldse veel mingi nõuandja?

Hinnatakse konkreetseid Vene teadmistega Eesti inimesi. Aga nagu enne ütlesin, et kui EL-is endas on palju pealiskaudsust ja ülbust, siis samamoodi ei armasta Euroopa ka tüli. EL-i põhiline idee ongi ju nagu rahuprojekt: sõdade vältimine, konfliktidest ülesaamine ja kompromisside tegemine. Seetõttu on igasugune tüli Euroopale ebameeldiv.

Venemaad ennast vaadeldakse ka pigem ju ettevaatusega kui rahulikult…

Täpselt nii. Kui vaadata suuremaid Euroopa ajalehti ja mõelda, mitu positiivset artiklit on neis Venemaa kohta ilmunud, siis ei tule ühtegi meelde. Kui arvestada, et hoiakud on sada protsenti kriitilised, siis on poliitikutel väga raske olla teistsugusel seisukohal. Venemaad käsitletakse suure ja kasvava ohuna.

Kuid ka Venemaa ei saavuta oma väljakutsuva käitumisega midagi. Venemaa on Euroopa jaoks tähtis, aga ta pole muidugi nii tähtis, kui ta seda on Eesti jaoks.

Peatselt allkirjastatav nn reformileping lubab Euroopa Liidule oma välisteenistust. Kuidas tagada, et sinna ei satu mingeid van der Lindeneid ja see teenistus ikka hakkab maailma pealinnades ka Eesti sõnumeid edastama?

Paberi järgi on see välisteenistuse loomine lubatud. Kujutage ette, tuleb üks ametimees, kellel on ainulaadne staatus — temast saab komisjoni aseesimees nagu minagi, tal on automaatselt domineeriv positsioon teiste välissuhetega tegelevate komisjoni liikmete üle, sest tema alluvuses on väliskaubandus, humanitaarabi, laienemine ning osaliselt veel rahapoliitika. Lisaks on tema käes komisjoni suur ressurss: ligi 6000 inimest ja palju raha.

Teiselt poolt on ta välisministrite nõukogu ehk GAERC-i juhataja. Kui tal on suur tahtmine, siis viib ta oma tahtmise ikka läbi küll. Selles mõttes võib temast saada Euroopa välissuhete juht. Sellisel juhul ei riskeeri ükski liikmesriigi — ka suurte liikmesriikide — välisminister, esindades sellest erinevat seisukohta.

Aga van der Lindenid?

Siin on kaks “aga”. Esiteks, kes on see persoon ja kuidas tema suhtes kokku lepitakse. Oletatavasti tahetakse seda teha juba 2008. aasta lõpus. Sellest figuurist sõltub väga palju. Kuid praegu pole isegi õrna aimu, kes see oleks.

Teine küsimus seisneb selles, kuidas see välisteenistus hakkab toimima. Kas sellest tuleb tugev organisatsioon või muutub see kaoseks, kus liikmesriikide poliitilise määramise õigus on väga suur? See süsteem ei saa olla ka selline, kus liikmesriikide valitsustel kaob igasugune omanikutunne, seda eriti väikestel riikidel.

Kui seda juhib tugev persoon ja riigid tunnevad, et see on meie oma, siis on hästi läinud. Eriti väikeste riikide jaoks, sest suured annavad pigem osa oma ambitsioonist ära. Väiksed riigid võivad aga juurde saada.

Kas suured riigid annavad oma ambitsioonidele alla?

Suurtel riikidel on erinevad huvid. Saksamaa on alati selle teenistuse üks eestvedajaid. Küsimus on kahes riigis, kel on teistsugune ajalugu, ehk Prantsusmaas ja Suurbritannias. Viimane on selle suhtes võtnud suhteliselt tõrjuva hoiaku. Kui aga Prantsusmaa ja Saksamaa kokku lepivad, siis on see asi tehtud. Sel juhul suurriik X, kes sellest välja jääb, marginaliseerub.

Tööjõupuudus on lisaks vanadele riikidele tabanud ka uusi. Euroopa rahvastik vananeb. Kas immigratsioonita on Euroopa tulevik mõeldav?

Immigratsioon toimub vaikselt kogu aeg — Hispaania elanikkond on suhteliselt lühikese aja jooksul umbes nelja miljoni võrra kasvanud. Nad on olnud selle koha pealt väga liberaalsed ja legaliseerinud immigrante ning nüüd tulebki arvestada, et nad on kõik EL-is ja sealt pole enam mingit takistust tulla tööle, kuhu tahes.

Probleem on illegaalne immigratsioon Aafrikast. Eriti sealt tulevad paadipõgenikud, kes vahel upuvad. Ning paljud riigid on ka Hispaania peale väga pahased, sest teiste riikide poliitika muutub mõttetuks, kui nemad immigrante legaliseerivad.

Kuid mõni väidab, et immigratsioon on vajalik ja soovitav. Kas seda lubades varastavad vanad liikmeriigid natuke teiste konkurentsieelist?

Eks see on paratamatu olelusvõitlus. Me oleme unustanud, et me ei erinenud natuke aega tagasi Aafrikast oma sõiduvõimaluste poolest. Vaba liikumine on väärtus omaette. Kui seda võtta vaid tööjõu poole pealt, siis on see pigem selle riigi mure, kust inimesed ära lähevad. Aga mingid inimesed lähevad alati ära, nt muusikud, filminäitlejad. Kui viimane saab tööd Hollywoodis, siis ta läheb. Teaduses on sama lugu. Kui Eesti tuumafüüsikule pakutakse huvitavat võimalust Euroopa tuumauuringute keskuses, siis ei ole Eestil kunagi sellele mitte midagi vastu panna. Inimeste vaba liikumine loob lisaväärtust ja täiendavat hüve.

Võideldakse selle vastu, et siia ei tuleks lootusetus vaesuses elavad immigrandid. Nendega pole midagi peale hakata. Ainus lootus on see, et nende päritoluriikides elatustase tõuseb.

Mis spetsialistidesse puutub, siis Indiast on läinud palju spetsialiste USA-sse, kuid India tehnoloogiline areng ei ole selle tõttu põrmugi pidurdunud. See, et parimatel inimestel on ülemaailmne töökoha leidmise šanss, on stiimuliks ka teistele, et töötada ja õppida. Kui sellist võimalust pole, siis pole ka motivatsiooni pingutada.

Maailmamajanduses on praegu palju segadust. Kas EL elab selle üle?

Muidugi on palju räägitud Euroopa konkurentsivõime langusest võrreldes Hiina ja USA-ga. Kuid see mure pole nii suur, kui tundub. Euroopa on tohutult rikas, kui mõelda kas või Euroopa arenenud infrastruktuurile.

Kuid puudused?

Kindlasti on Euroopa puudus kõrgharidus, mis jääb oma dünaamikaga USA-le alla. Tööjõupuudus on üleeuroopaline probleem ning elanikkond vananeb. Ja ka selles uuemas tehnoloogia uuendamise protsessis ollakse vähem dünaamilised kui Ameerikas ja Indias, ja see teeb muret.

Ka Eestis on omal ajal seda palju arutatud, sest ega seda ei saa jõuga teha. Olin kunagi teadus- ja arendusnõukogu liige. 60 inimest oli Toompea lossi saalis laua ümber. Üks akadeemik pakkus välja, et Eesti teadus- ja arendustegevuse aluseks võiks olla kaheksa prioriteeti. Kohe kargasid inimesed püsti, näost valged: “Ma olen eluaeg seda ja seda uurinud, kuidas see siit on välja jäänud?” Ja ei õnnestunudki kokku leppida. Isegi mitte viit prioriteeti! See, kuhu investeerida, on üks suuremaid küsimusi.

Kas tuleme segadusest välja või kaovad mõneks ajaks jalad alt?

Euroopa majanduse paindlikkust ning võimet reageerida ei tasu alahinnata. Kui energiahinnad kasvavad, tehakse lihtsalt väiksema mahuga, kuid võimsamad automootorid. Ehitatakse energiasäästlikumaid maju. Planeeritakse uusi tuumajaamu ning vedelgaasiterminale. Ehitatakse igasuguseid torujuhtmeid. Majanduse enda võime muutuda ja mitte olla sõltuv ühest tarnijast on suur ja see algab eratasemelt. Eravõrgud ja -tarnijad on ka huvitatud sellest, et nad poleks sõltuvad ühe konksu otsast.

Oluline on ka Euroopa keskkonnakaitse. Hiinas näiteks hakkab see kiiresti kulusid tõstma. Seal on ikka kolossaalsed probleemid, lähitulevikus tuleb neil hakata võrreldes oma SKT-ga elukõlbliku keskkonna säilitamiseks hiiglasuuri investeeringuid tegema. Lisaks veel sotsiaalsed konfliktid, mille lahendamisse on ka Euroopas kõvasti panustatud. Hiinas aga on need selgelt tõusuteel. Kui vaadata arve — eelarveülejääke, reserve ja ekspordiülejääke –, siis on need nii metsikud, et selle taustal küpsevaid probleeme ei nähtagi.

Näiteks maaomandi küsimused. Robustne maade äravõtmine külakogukondade käest, mis tekitab pahameelt. Ja muidugi puudub seal igasugune sotsiaalse pehmendamise mehhanism, mis Euroopas on olemas.

2009. aastal on europarlamendi valimised. Kas olete oma positsiooni selgeks mõelnud, kas jääte komisjoni edasi?

Aus vastus on, et ma ei tea. On kindlasti palju huvitavaid aspekte, miks tasuks sinna jääda. Kaks aastat on veel minna ja ma üldiselt arvan, et ma mõtlen tõsiselt selle peale 2008. aasta lõpus.

Mõnikord arvan, et oleks täitsa põnev edasi olla, siis mõtlen, et mida see ikka tähendab. Eestis pole ka ju paha — käin siin ja siis tekib jälle tahtmine koju tagasi tulla. Segane lugu.