Võtsin Tallinna-Tartu maanteel ette eksperimendi, mis tegelikult polnudki eksperiment. Lihtsalt sõitsin 150 kilomeetrit (ehk Ussisooni) edasi ja tagasi nii nagu kord ja kohus — kiirusega 90 kilomeetrit tunnis. Sõitsin, nagu olen paarkümmend aastat sõitnud Tallinna-Narva maanteel.

Aga teed pole vennad, isegi õed mitte. Narva maanteel liigub ühtlane autovool, kust aeg-ajalt stardivad hullumeelsed “kamikadzed” ja kaovad hetkega silmapiirilt. Tartu maanteel, mida mul on õnnestunud aastaid vältida, tabas aga tunne, et sohvreil on korraga sipelgad ja ussid püksis ning kihulased kintsude küljes. Nii hirmsasti tõmblevad.

Külgpeeglist näen — autosaba venib ussina mu taga. Äkki olen midagi valesti teinud? Heidan pilgu spidomeetrile. Kiirus on täpselt 90 km/h. Autojoru tilbendab sabas kui hunnik vaguneid. Korraga saab esimesel sohvril hing täis ja ta vajutab gaasi. Otse pimekurvis. Julgust saavad teisedki, möödumisel tehakse kahe- ja kolmekordseid möödasõite. Tule taevas appi! Nii hüüavad vist pimekurvist vastu vuravad autod oma pidureid piinates.

Mõni kilomeeter enne Ristit on tee veeres õlletehase kiirusemõõtur. Töötab hästi. Kui esimesel hetkel tervitab kiirustajat kolmekohaline number, siis hetk hiljem on see muutunud kümne, kahekümne ühiku võrra väikemaks. Siiski — iga neljas-viies auto liigub lubatust enamaga. Aga vaid oma kiirusenäidu nägemiseni. Siis leiavad “maanteelendurid” oma plekkpõrnikast imekombel üles ka piduripedaali. Kui hea profülaktika nende ohjeldamiseks! Ja ma ei mõista, kuidas saab õlletehas hakkama automaatse kiirusemõõtja tee veerde paigutamisega, aga riik sipleb aastaid kui takus kana.

Ussisoo bussipeatuses pööran Tallinna poole tagasi. Üks hiigeltreiler haagib end sappa. Tõusva päikese kiirtes särav hiigelauto ligineb mu pisikese Nissani tagaotsale kui leekiv fööniks. Tundub, et kohe-kohe vajub ta lihtsalt üle ja lömastab mu. Õnneks aga ei. Ta lihtsalt lõngub sabas ikka ligemale ja veidi kaugemale, andes iga poldi, kruvi ja hoovakesega märku — ära tolgenda ees, könn! Kõik meenutaks justkui viimase Tarantino kolefilmi “Deathproof” mõrtsukautot. Hakkab külm.

Urra-urra otse selja taga. Piisaks mul vaid väikese varba otsakesega pidurit puudutada, kui treiler olekski seljas. Treilerijuhi kannatus aga katkeb ja ta vajub mööda kui must mägi, kesk pimekurvi. Siis äkitselt ärgates, vastutulijat märgates tõmbab oma rajale, lükkab hiiglapika sabaga mind pea rajalt maha. Uhh! Treiler annab gaasi ja jääb umbes sada meetrit eespool sõitma. Nii üheksakümnega.

Pärastlõunaks on tee rahunenud. Sõidame sama marsruuti, aga nüüd spetsialistide toetusel. Julgestuspolitsei liiklusjärelevalve talituse komissar Tõnu Janter keerab eravärvides masina rooli, klõpsutab kiirusemõõtjat. Tark instrument suudab mõõta nii vastutulijate kui ka möödakihutajate kiirust. Meie liigume ikka üheksakümnega. Tegelikult tähendab üheksakümmend kilomeetrit tunnis seda, et nii palju näitab spidomeeter autos. Aga enamikul autodel näitab see ju veidi rohkem kui päriselt. Meie tegelikuks kiiruseks annab tark kiirusemõõtur armatuurlaual 84–85 km/h.

“Maanteelenduritele” oleme aga tülinaks ees. Ja kui siis algab möödavuramine, jäädvustab kiirusemõõtja 104, 100, 111, 102, 117 km/h. Möödakihutaja spidomeeter peaks aga sellisel juhul näitama vähemasti viis kilomeetrit enam. Viimasel juhul seega ligi 125 km/h.

Meist sõidavad mööda nii sõiduautod, kaubikud kui ka bussid. Kuhu küll kiire on? Tallinnast Tartu kihutades võib võita ehk veerand tundi. Ja mida sellega siis teha — kas tee veeres seista ja suitsetades närve rahustada?

Kes küll ütleks, kuidas selles nn normaalses olukorras peaks käituma liikluseeskirju punktuaalselt täitev autojuht, et mitte tunda end ebanormaalsena?

Korralik jääb ette

Hommik

•• 150 km jooksul 52 möödujat ehk piirkiirusel liikleja jääb igal kolmandal kilomeetril kellelegi ette.

Pärastlõuna

•• 100 km jooksul 20 möödujat ehk piirkiirusel liikleja jääb igale viiendal kilomeetril kellelegi ette.

Kokkuvõte

•• 250 km ja 72 möödujat ehk piirkiirusel liikleja jääb iga nelja kilomeetri tagant kellelegi ette.

Tallinnast Tartusse piirkiirusel sõitja peab seega arvestama, et jääb reisi jooksul vähemasti viiekümnele sõidukile ette. Nende hulgas on ka paar treilerit või suur buss.

Kommentaar

Jüri Pihl, siseminister

Paljud juhid ei taju, et närviline liiklemine tihedas liikluses ei too endaga kaasa märkimisväärset ajavõitu. Kuna kiiruseületajatel tuleb seaduskuulekate liiklejate vahel “sõeluda” ja oma kiirust maha pidurdada, siis keskmine kiirus ei ole kaugeltki selline, mida nn tipphetkedel oma spidomeetril nähakse. Keskmine kiirus kujuneb peaaegu samaks, kui see on seaduskuulekalt liiklevatel inimestel.

Mida aga teha seaduskuulekail? Seaduskuulekas liikleja peab ennast tundma uhkelt, sest tema on teinud kõik, et liiklus oleks turvaline. Ebanormaalseks tuleb pidada just kihutajaid.

Tõnis Sulu, julgestuspolitsei vanemkomissar

Praeguse olukorraga ei tohi leppida. Liikluseeskirju täitev autojuht ei ole mitte kunagi ebanormaalne, pigem on ebanormaalsed need, kes eiravad liikluseeskirju teadlikult ja pidevalt. Taasiseseisvumisest alates on meie teedel hukkunud ühe keskmise Eesti linna jagu rahvast. Tunduvalt suurem hulk on aga jätnud oma tervise. Maanteedel ei ole sõda — seal puuduvad võitjad, on ainult ohvrid: lapsed, enneaegselt hukkunud noored, süütud inimesed, purustatud perekonnad.