“Asi pole üldse Arnold Rüütlis ja tema sobivuses Eesti Vabariigi presidendi ametisse. Jutt on meetodites ja vahendites, mille tema toetajad on valinud tema ametis jätkamiseks. Ja osa neist meetoditest on minule vastuvõetamatud. Sest ma olen neid juba näinud. Ühes teises riigis, mis laiutas tankide ja võõrast keelt kõnelevate sõdurite jõul ka meie maal,” kirjutab Lang tänases Eesti Päevalehes.

Langi sõnul on ta terve nädala pidanud kuulma küsimust: miks justiitsminister vaikib? “Kas tõesti on kõik JOKK (loe: juriidiliselt on kõik korras)? Kas Edgar Savisaare, Villu Reiljani ja Jaak Alliku avaldustes ongi tõetera või ei saa minister võimul püsimise ihast tulenevalt neile midagi vastu öelda?”

Justiitsministri hinnangul võib Keskerakonna ja Rahvaliidu esindajate käitumine riigikogus presidendivalimiste esimeses vaatuses olla küll kooskõlas seadusega, kui viimast tõlgendatakse üksnes grammatilise meetodiga. “Iga jurist aga teab, et seaduse tähenduse täielikuks mõistmiseks ei piisa ainult ühest tõlgendusmeetodist. Põhiseadus ise ütleb samuti, et lähtuda ei tule mitte üksnes selle sättest, vaid ka mõttest.”

Justiitsminister taunib ka presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvese ema päritolu teema tõstatamist. “Lapse põlvnemise saladuse avaldamine on pehmelt öeldes barbaarne. Ka seadusevastane. Kui aga kõrges vanuses üksikisik peab hakkama ennast kohtulikult kaitsma riigi suurima ja mõjukaima erakonna ajalehe eest, on midagi väga valesti.”

Põhiseaduse preambula ütleb ka üheselt, et meie riik peab olema kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. “Vabandage, daamid ja härrad, kuid millisel moel võiks Toompeal kahe erakonna poolt korraldatu aidata riigil kaitsta sisemist rahu ja kuidas võiks see olla TULEVASTE põlvede ühiskondliku edu ja ÜLDISE kasu huvides?”, küsib Lang.

Justiitsminister on veendunud, et tänapäeva Eestis on küllalt neid, kes tahavad kehtiva põhiseaduse põhjalikku remonti. “Kuid nii, nagu vähemus suudab end maksma panna Toompeal presidendivalimistel, pole välistatud, et uue põhiseaduse loomisel jõutakse samasugusesse kriisi kui 1933.–34. aastal. Eesti iseseisvuse kadu 1940. aastal ei olnud 1939. aasta vale poliitika, vaid just 1933.–34. aasta poliitilise kriisi tagajärg.”