Kalev Rebane: vastused mudamaffia laimule

Kalev Rebane vastab Koit Pikaro väidetele tema kohta. Tekst on avaldatud muutmata kujul.

Väide:

Kalev Rebane helistas 4. märtsil 2004 ühte Tallinna õigus- ja infobüroosse ning pakkus oma teeneid.

Vastus:
Kunagi oli tõesti uitmõte luua nn Kontaktandmete Hotline, mis hoiaks kokku otsimisele kuluvat aega. Eel-turu-uuringu käigus sai äriideed ka Pikarole tutvustatud, kuid kuna meie allikaks oli vaid avalik internet, ei olnud Pikaro huvitatud. Temal olevat tunduvalt sügavamad allikad.

Väide:
Olen kokku saanud isikuga, kes on sama Rebast kohanud homoklubides ja näinud teda seal koguni tantsimas naiseriietes.

Vastus:
Jumala haige tekst — ma ei ole kunagi kandnud naiste riideid.

Väide:
Samuti väärivad nimetamist tema liiklusrikkumised.

Vastus:
Ma ei ole viis aastat autot juhtinud.

Väide:
2004. aasta 14. novembri ööl oli tal ja tema kaaslastel sõnavahetus Tallinna kesklinnas. Kannatada sai tema kunagine treeningukaaslane — Kalev lõi teda pudelikaelaga otsmikupiirkonda.

Vastus:
Sel ööl tulin Juhan Kuuskemaa, Rait Valpi ja Erik Abrukiga Kuku klubist ja ostsime Kaarli kiriku kõrvalt hamburgerit. Oodates hamburgerit liginesid meile Hollywoodi poolt kaks valjuhäälset tugeva kehaehitusega purjus noormeest. Ühes tundsin ära endast viis-kuus aastat vanema ja kümneid kilosid raskema endise iidoli poksitrennist — Saiko.

Mehed tulid otse meie keskele ja käskisid meil “nahhui tõmmata”. Mina ja Juhan taganesimegi, sest teadsin, et Saiko oskab väga hästi kakelda, kuid Rait hakkas vastu vaidlema. Mehed liginesid ähvardavalt Raitile ja püüdes rahu säilitada meenutasin: “me käisime ju kunagi samas trennis.” Saiko ainult irvitas selle peale üleolevalt ning tõstis käe, et Raiti lüüa. Küsisin: “kas politseinikule on kõik lubatud?” Ta pöördus ning hakkas ähvardavalt mulle liginema: “keda Sa mendiks sõimad?”

Korraga astus meie vahele mu vana ja väga hea sõber Juhan, keda keegi kunagi ei löö, sest Ta on nii kleenuke. Ilmselt oleks Saiko ka lasteaia lapsele jalaga andnud — käis pauk, verd ja hambaid lendas ning Juhan jäi vereloiku magama. Teised olid juba minema jooksnud. Ma ei saanud jätta Teda sinna niimoodi vedelema. Mingit gaasi kellelgi polnud. Pudeleid ka mitte.

NB! Viis päeva hiljem helistas mulle Koit Pikaro, ning teatas ähvardaval toonil, et Saiko on Tema sõber ja kaua ma enam vabalt ringi ei kõnni. Püüdsin Talle selgitada, mis tegelikult toimus, kuid Pikaro oli resoluutne: kõigepealt istud kolm aastat eeluurimises ja siis vaatame edasi. Olin täiesti endast väljas, sest teadsin Teda kui Eesti Politsei komissari. Palusin mingit võimalust trahvi maksta. Pikaro kutsus mind Keskturule, enda kontorisse ja pakkus suuremeelselt: kahe nädala jooksul 50 000 krooni ja unustame asja.

NB! Kuus aastat tagasi maksin “valede nimede nimetamise eest” 8 000 krooni tollele samale Pikaro sõbrale Eerole, kes Merle Partsi tulistas, sest Ta ähvardas mind ära tappa.

PS. Mul on mitmeid tuttavaid, kelle sõrmed Koit Pikaro Eesti Politseis töötades on sahtli vahele löönud.