Eelmise aasta novembris sai Võru koerte varjupaiga juhataja Ülle Käsik kõne Tartust ühelt naiselt, kes käskis kiiremas korras järele tulla pooleaastasele labradorikutsikale. Ees ootas nukker vaatepilt: pimedas garaažis konutas niru kõverate käppadega loomake, kes oli väidetavalt mõni kuu varem nelja meetri kõrguselt rõdult asfaltteele kukkunud, kirjutab SL Õhtuleht.

“Garaaži oli talle pandud mingi madrats ja veekauss. Koer oli selgelt alaarenenud, täiesti haige loom! Koer käis ümber inimese, ei taibanud midagi. Oma nime ei tundnud ta grammivõrdki. Ülimalt alakaaluline ja närviline,” räägib Käsik.

Kuldsete retriiverite tõuühingu tegevliige Karis Saarniit hoidis looma nähes vaevu nuttu tagasi. „Vaene koer, ta oli väga halvas seisus, ja nii, et seda oli kole vaadata. Koera käpad olid deformeerunud, luud valesti kokku kasvanud. Minu retriiverid on nagu hobused tema kõrval.” Samuti oli koeral uriinipidamatus ning Saarniit kahtlustab, et koer on saanud ka tugeva psüühilise trauma.

Lilly-nimelise koeraga kaasa antud dokumentides oli omanikuna kirjas Lõuna politsei prefekt Aivar Otsalt, kuid tema enda sõnade kohaselt kinkis ta looma edasi.

Eelmisel nädalal sai juhtunust teada ka kutsika Otsaltile müünud koerakasvataja Helen Vihtol. Vihtol sõitis koerale varjupaika järele. “Ta ütles mulle, et kinkis looma ära. Tal ei olnud selleks õigus. Meil oli lepingus sees, et juhul kui ta ei soovi koera, tagastab ta selle mulle. Koer pole mobiiltelefon, aksessuaar või mööbliese, keda ära kinkida. See on elus loom, kelle eest tuleb vastust kanda,” on Vihtol kuri.

Neljapäeval vaatas looma üle loomaarst. Koer on üle elanud vaagnaluu- ja mõlema esikäpamurru, mis on jäänud ravimata, puudub normaalne lihasmass. “Tal on koordinatsioonihäired, mistõttu arvatakse, et ta on saanud korduvalt lööke pähe,” räägib Vihtol ning peab Otsalti kui ametliku koeraomaniku käitumist kuritegelikuks.

Praegu elab koer kasuperes. Labradori ootab ees vähemalt kaks operatsiooni, mille kogumaksumus on ligi 20 000 krooni. Samuti steriliseeritakse ta, sest ta ei ole oma tõu silmapaistev isend.

Vihtol tahaks koerapiinamise politseisse uurida anda, kuid põrkub vastu Otsalti liialt kõrget tiitlit. “Ükski politseinik ei võtaks seda asja töösse,” usub ta. Kuid loomakaitseseltsi juristiga on ta aru pidanud küll — edasise ravi peaks maksma Otsalt.

Otsalt ei taha esmalt koerast rääkida. “Miks ma seda pean rääkima, kus see koer on? See koer pole minu juures olnudki.” Mõni tund hiljem on ta siiski avalam. “Ma tõepoolest ostsin selle koera ja kinkisin oma lähedalt tuttavale perekonnale, kes teda hoole ja armastusega kasvatas. Halba kohtlemist küll temaga toimunud ei ole. Kahjuks see pere ei saanud isiklikel põhjustel seda koera pidada.”

Küsimusele, miks ta ei tagastanud koera müüjale, vaid koerte varjupaika, vastab Otsalt, et ta ei olnud ainuisikuline koera kasvataja. „Mina teda sinna ei viinud ja keegi pole tahtnud teda varjupaika viia. Koer oli piisavalt kasvanud ja tundus, et oleks aeg ta headesse kätesse anda,” kogeleb Otsalt.

“On kahetsusväärne, et see lugu on sellise pöörde võtnud,” tunnistab ta. Tal on kahju, et koerast ei saanud armastatud pereliige, vaid saatuseheidik.