Liiv sidus end ohvrite leidmiseks lastega seotud projektidega. Muuseas asutas ta tollal lasteportaali www.seikleja.ee (portaal on praeguseks suunitlust ja omanikku vahetanud). Teiste seas suhtles tollal portaalis ühe Eesti mõjuka ärimehe toona 11-aastase pojaga. Praeguseks koolilõpuealiseks saanud poisi isa soostub Eesti Ekspressile rääkima vaid anonüümselt.

Liivi meilid poisile algasid arvutiteemadel, arenesid edasi arutlusteks hinge üle ja tipnesid kutsega bowlingut mängima. Kui poiss kellegi Toomasega juba teist korda kohtuda tahtis, lõpetas isa mehega päevapealt suhted.

Isa leidis Liivi Mustamäe bowlingusaalist poole tosina sama vana poisslapsega kui tema enda pääsenud poeg.

Kuna ärimees jättis kindlate tõendite puudumisel politseisse minemata, pääses Liiv vaid ehmatusega.

Kuid ühele lapsele tõi Seikleja surma. Viis aastat tagasi võitis viis last võimaluse Serena veeparki minna, saatjaks Liiv. 11-aastase Marguse ema tahtis kaasa minna, sest tema poeg ei osanud ujuda, kuid Liiv veenis naise ümber. 1. juulil 2001 vajus Margus vee alla, arstid said ta uuesti hingama, kuid kolm kuud hiljem suri laps tüsistustesse.

Viis aastat hiljem võeti Liiv lõpuks ühe Tallinna kooli juurest kinni. Seda tänu anonüümsele vihjele, et Toomas käib sageli väikeste lastega välisreisidel. Võimalik, et vihjajat tõukas tagant äsja avalikuks saanud usaldustelefonijuhi Urmas Roosi pedofiiliakahtlus.

Kuna Liiv ei olnud — pedofiilile tüüpiliselt — vägivaldne ja ohvrid tundsid häbi, vaibusid kõik teised juhtumid enne politseisse jõudmist. Liivi ohvreid on seega rohkem, kui pragune kriminaalasi käsitleb.

Põhja politsei kriminaalosakonna lastekaitsetalituse juhtivinspektor Pille Alaver ütleb, et Liivi Viimsi kodust leitud videokassetid valmistasid üllatuse: „Neil kassettidel on peidus rosin.”