Enne 2003. aasta rahvahääletust oli avalik arvamus Euroopa Liidu osas lõhestunud ja eriti kriitilised olid just Rüütlit toetavad, kehvemal järjel inimesed. Nende arvamuse kallutamisel Euroopa Liidu kasuks oli väga tähtis just Rüütli toetus ELile.

Rüütel sõitis mööda maakondasid ringi ja selgitas inimestele Euroopa Liiduga liitumise tähtsust. Rahvahääletuse eelõhtul, 13. septembril, ütles ta Eesti Televisioonis, et Euroopa Liiduga liitudes ootab Eestit stabiilne tõusutee, vastu olles aga uudne olukord, mida pole kogenud veel ükski sama teed läinud riik.

Hiljem selgitas Rüütel oma toetust Venemaa ambitsioonidega. "Venemaa ei olnud oma koloniaalvaldustest loobunud, need olid tema ümber. See oli ohutunne, mis sundis meid liituma," ütles Rüütel.

Ta kritiseeris aga liitumise protsessi. "Rahval polnud eriti võimalust kaasa rääkida ka lepingu sõlmimise tingimuste üle. See ei olnud demokraatlik. Polnud siis ka imeks panna, et Euroopa Liitu võrreldi vahel Euroopa Liiduga," ütles Rüütel.

Rüütel polnud aga nõus võrdlusega, et vaevalt ühest liidust välja saanud Eesti astus kohe teise liitu. "Tegemist on sootuks erineva ideoloogia ja elukorraldusega ühendustega. Tõsi, mõningaid kaudseid paralleele nende vahel võib leida. Ka toonases Nõukogude Liidus langetas või mõjutas otsuseid keskvõim, samamoodi võib võrrelda finantssüsteemi ja tööjõu vaba liikumist. Mõnel nõukogude-aastal tuli Eestisse kümneid tuhandeid võõrtöölisi, kes õnneks ei jäänud küll kõik siia pidama," rääkis Rüütel.

"Iseseisvumise eel unistasid eestlased õigusest ise otsustada siinsete protsesside üle. Kui Eestis hakkaksid maa ja ettevõtted kuuluma taas võõrastele, kes võivad siia tuua ka piiramatult võõrtööjõudu, jääks riiklik iseseisvus ja sõltumatus üsna formaalseks. Kas oleksime nõus otsustamisõigusest loobuma? Igal juhul oleks tulnud liitumisläbirääkimistel seista kindlalt meie riiklike ja rahvuslike huvide eest," lausus Rüütel.